mina, krooniline võlgnik.

Selle nädala nimetan Kohutavate Teeninduskogemuste nädalaks - lõpetuseks kõne Hansapangast.

Nõudlik ja karm naisehääl tulistas nagu kuulipildujast: "Tervist. Kas XX kuuleb? Tülitan krediidikontrolli (või miskist sarnase nimega) osakonnast. Teie eluasemelaenul on võlg."

Trataratatatatatataaaa. Vaikus.

APPI! Ma pean midagi ütlema. Vist.
Kogelen midagi telefonitorusse. Ääääää. Mmmmm. Ja muudkui vabandan. Samal ajal mõtlen, kas tõesti unustasin... ja siunan ennast mõttes, et olengi samal tasandil YY, oma kunagise sõbraga.

Kuulipilduja jätkab: "Maksetähtaeg oli 31. juulil..."

"FAKKKKKKKKKKKK!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!", röögin ma, siiski vaid mõttes.
Tõesti piinlik lugu. Seitse aastat koostööd, miski erilise kliendi staatus, irw (oli vist võtmeklient...), laenumakse kaks ja pool tuhat krooni kuus. Kaks päeva üle maksetähtaja.

Ja tänan lahkel häälel kogu oma pisikesest kibestunud südamest seda tädi meeldetuletuse eest ja eriti selle eest, et ta mind veel inkassofirmasse kui lootusetut, kroonilist või maksejõuetut võlgnikku ei ole andnud.
Annan pangatädile lubaduse veel täna oma võlgnevus likvideerida. Iseendale luban, et lähinädalal kolin oma eluasemelaenu kolm viimast aastat ühte teise panka. Sinna, millega olen seni ainsagi halva kogemuseta laulatatud kolemkümneks aastaks.

Sellest, et minu Hansapanga kliendihaldur lubas kuu aega tagasi mulle ASAP saata ülivajalikud dokumendid, keeldus inkassoosakonna tädi rääkimast. Klõpsatas, et see ei ole tema töö, haldur on puhkusel ja keegi ei asenda.