minu kaheksa põhjust elamiseks

http://kukupaike.blogspot.com/2007/08/kaheksa-phjust-miks-armastada-elu.html

Tähestikulises järjekorras ja nimetavas käändes:

*Ilusad asjad
Mis seal salata - mulle meeldib täius just pisiasjades, suurtes teen vabalt mööndusi.
Ilu on glamuurne, hea ja halva maitse piiril laveeriv, pahatihti roosat värvi ja säravate kivikestega.
Ühel kursakaaslasel on mõne hilbu või ehte kohta isegi tavaks öelda, et vaid mina suudan selle kohutava eseme välja kanda. Nojah, minu silmis ongi need enamasti muidugi imeilusad:)

*Lainetekohin ja haudvaikus
Mõlemad on hulluksajavalt imelised.
Hiiumaal olles käin vanaema sünnikodus Meelstes ulgumere lainete kohinat kuulamas - tund, kaks, seejärel lähen ära ja tean, et see jääb sinna minust kestma. Kindlustunne, aga ka igaviku hirmutav müra.
Ja vastupidine - haudvaikus, mida olen siiani kuulnud vaid mägedes ja kõrbes. Lõputud liivaväljad või lumised tipud, ei mingit häält tundide kaupa. Vaid iseenda/kaamli sammud. Tänapäeva kõrge mürafooniga harjunutele raske ja kõrvadele valus, kuid nauditav taluda.

*Lapsed.
Ma jubeväga armastan lapsi, ka võõraid. (väike nüanss - beebidest, nendest roosahelesinistest lalisevatest punnpõskedest ma ei vaimustu) Ent alates vanusest, kus nad ütlevad, miks nad nutavad, mida teha tahaksid ja kas kõht on tühi või mitte, on lapsed minu juurde alati teretulnud. Mõnikord on kolekurb, et Notsul õdesid-vendi pole. Aga nii lihtsalt on:S

*Mäed.
Mu viimane armastus. Seal, valgete tippude keskel, kus on raske isegi lihtsalt eksisteerida, liikumisest rääkimata, sai kõik ühtäkki selgeks. Mõistsin oma tegelikku suurust ja tähtsust, kuidas korraga sõltus minust kõik ja samas mittemiski. Sama oli mõtetega - mõtlesin üheaegselt kõigest ja eimillestki. Ja õppisin hindama heade kaaslaste tähtsust. Ja alpinistide surnuaias vaatasin tõtt plaadiga, kus minust vaid päev noorem tüdruk oli jäänud igavesti kahekümnekaheseks. Elu haprus.

*Perekond & lähisugulased
Hoolimata segastest suhetest vanematega tean spontaanselt, kumma õlale esimesena nutma joosta. Õega ei seo meid ühine lapsepõlv, lisaks ta on füüsiliselt kaugel, aga tegelikult oleme lähedased ja loodame teineteisele hoolimata telefoniarvetest. Miskipärast tunnen end kaitstuna just eakamate sugulaste seltsis - nemad ju teavad, kuidas asjad päriselt käivad.

*Seljakotiturism
Ema võib kinnitada, et ma olen eluaeg veidi pöörane olnud. Aga tõesti, ma tahan näha päriselu, mitte turismipiirkonna klantspilditsirkust. Ja nii ma (kronoloogilises järjekorras) pakin mitu korda aastas asjad, ostan lennukipileti või istun autosse ja lunin töölt puhkuse. Tagasi tulla on raske.

*Suured autod
Sellised, mille kütusekulu on üle 10l/100 ja mille südameks tuksub urisev, mitte pinisev mootor. Need autod on juhitavad st neil on manuaalkäigukast. Nojah. Ja umbes minutiks suudan ma armuda ka meestesse selliste autode roolis.
Palun, ärge tulge mulle iial rääkima imearmsast punasest nissanmikrast/1.seeria beeemmveest ega aaaklassimersust. Ma ei saa sellest lihtsalt aru. Küll aga silitan särasilmil ja salamisi suurte kandiliste volvode ja pärismaasturite sabaotsi.

*Töö
Ma ei suuda istuda niisama. Nagu paha vaim, pean kogu aeg midagi näppima. Eriliselt armastan füüsilisi tegevusi, selliseid, mida päris täpselt ei oska nagu erinevad ehitustööd ja autoremont. Võin soetada näiteks raamatu "Maja ehitamine" vms ja selle järgi vundamendiauku kaevama hakata. See on normaalne ja geenidest tulenev. Kusjuures päris vussi pole siiani midagi keeranud, visuaalselt vaieldava iluga tulemusi olen aga saavutanud küll.

__________________________________________________________________

Kirjutades tekkis mõte, et mina ju ei armasta elu - olen oma füüsilisse eksistentsi siiani üsna hooletult suhtunud, ikka ja jälle ekstreemsustega tegelenud, enesetapumõtteidki haudunud. Pealegi surin ma meditsiinilises mõttes jaanipäevaks 2002 (kes teab, see teab, pikemalt ei lahka).

Aga elu armastab mind tõesti ega lase mul minna - tänulik olen küll, vägagi.

Ja vastutasuks luban olla igavesti truu maski kandev eluteatri näitleja.
Kinnast edasi ei viska - see kirjutamine polnud üldse lihtne.