Reede, 10. august 2007

taaskasutuskeskuse töötaja: "parem oleks kui teiesugused siin ei käiks"

Justnimelt. See saaga on pikk. Ma tahan selle valu endast välja kirjutada.

Maja uuendamise tuhinas vahetasin välja mööbli, niipalju kui seda üldse oli.
Nädala alguses, esmaspäeval või teisipäeval helistasin taaskasutustuskeskusesse, moodsa nimega siis uuskasutuskeskusesse. Tere, mul on ära anda sektsioonkapp, raamaturiiul, vaip ja sohvalaud. Palun, kas ja millal saaks järele tulla.
Naisehääl: palun helistage ühel teisel numbril, otse meie transpordiinimestele. /annab numbri/

Helistan, kuid päeva jooksul on see number kuskil leviaugus. Algnumbrile helistades selgub, et vastav töötaja on ootamatult puhkuse võtnud, tuleb reedel. Minult võetakse aadress ja telefon, lubatakse reede hommikul otsekohe ühendust võtta ja auto tulevat kas sellel või järgmisel laupäeval.
See on enam-vähem. Reedeni on mu kodu jaotatud köögi- ja elutoapooleks, mõlemad omaette sissepääsuga õuest:) Keskel laiutab nimelt uuskasutuskeskusesse minev kraam.

Täna on reede. Kella 12ks ei ole keegi minuga ühendust võtnud. Helistan ise. Mobiilinumber on endiselt leviaugus, kontoripoole tütarlaps ütleb, et töötaja ei ole siiani välja ilmunud. /hallooo, no mis töötajad need on, mõtlen/ Küsin, kui tooksin ise mööbli ära, kas siis maha saaks tõsta. "Saab", kinnitab naisehääl ja ma asun organiseerima.

Kahekesi kolleegiga upitame kella kuueks mööbli jeebi katusele, kõige alla vaip, millel kraami üles lükkame, kinnitame paki koormarihmadega ja ma asun teele. Igaks juhuks helistan, et nad reedel tööpäeva varem ei lõpetaks. Nii mõnigi muigvel pilk jälgib mind Nõmmelt Paide tn-le ja tean, et meenutan funktsionaalseid autosid Kaukaasias.

Tagurdan hoovi. Valge kaubiku juht tagurdab eest. Teretan ja ütlen, milleks tulin. Pikkade juustega pahur naine küsib, kas mul oli kokku lepitud.
Oli küll!, just helistasin.
Aga kus siis diivan on, küsib pikkade juustega naine.
Diivan?
Aaaaaa, äkki te pole siis see keda me terve päeva ootame.
Notsust väiksem tüdruk siblib hoovis ringi, kaubikujuhile lisaks on tekkinud veel üks noorepoolsem meesterahvas. Lühikeste juustega naine istub.
Ma ei tunne alkoholilõhna, kuid mulle näib, et need inimesed ei ole kained.
Kurat, tibi, sul on luulud!!!!, mõtlen ja palun, kas keegi aitaks mul seda kraami maha tõsta.
Me oleme terve päeva siin muudkui tõstnud ja tõstnud, teatab pikkade juustega naine.
Meil ei ole siin mehi, lisab lühikeste juustega naine ja lisab, et naised on meestest kangemad.
Kaubikujuht tuleb mulle appi ja ühiselt tõstame kraami katuselt ja autost. Palun tal polstriga ettevaatlik olla, diivanirattaid tuleb välja pusida.
Mul on erisoov ka, ütlen. Soovin, et need asjad ei läheks müüki, vaid antaks kellelegi sümboolse summa eest. Ma ise nimelt ei tea hetkel kedagi, kes vajaks mööblit.
Külli otsustab seda, ütleb keegi.
Rahvas on kogunenud ringi ja jälgib meie tegevust huviga. Miski minus ütleb veelkord, et nad ei ole kained.
Küsin, kas tõesti ei saaks keegi aidata riiuleid maha tõsta - need ei ole rasked, kuid neid on mitu.
Vastuseks vaenulik vaikus ja keegi ei liiguta end.
Ma tõstan ise jubinad maha, sulgen uksed, pakin kokku koormarihmad, topin need autosse. Tõstan üles istmed, lisan peatoed. Minu toodud asjad vedelevad lageda taeva all, ring seisab vaikides paigal.
Küsin, kas peaks need kuskile tõstma.
Ülbitsema tulid siia vä, teatab lühikeste juustega naine ja asub paar sammu maja poole
Dziisas! Kas te töötate siin?
Jah! Parem oleks kui teiesugused siia oma nägu ei näitaks, nende sõnade saatel kaob ta majja.
Ma ahmin õhku. Ilmselt näen ma välja nagu kala, kes on veest välja tõstetud. Sõidan ühtegi sõna ütlemata minema.

Epiloog.
Ma nutan mõned minutid. Valust. Ma tahtsin teha head, kuid ei küsinud, kas seda on kellelegi vaja. Ma ei oodanud minged tänuavaldusi, kuid eesti keeles on üks ilus sõna - aitäh!

Helistan uuesti nende kontaktnumbrile.
Vastab keegi naisterahvas. Küsin, kas Küllit on.
Ei.
Kes on selle ettevõtmise juht?
Mulle öeldakse ühe meesterahva nimi. Ma küsin kellega ma räägin.
Ta olevat kommunikatsioonijuht. Ohhooo ütlen. Ja räägin juhtunu ära ning palun kommentaari.
Vastuseks on erinevad vabandused sellest kuidas sinna tuuakse tõelist rämpsu, kuidas töö on raske ja inimesi pole.
Ma vabandan - tõin kolm mööblieset ja vaiba, vajasin abi mahatõstmisel ja lisan, et tahan endaga juhtunust ka teistele teada anda.
Kommunikatsioonijuht jätkab täiesti seosetu jutu ajamist.
Ma ütlen, et soovin rääkida tegevjuhiga, jätan oma numbri ja nime palvega tal kontakti võtta.
Pool tundi hiljem helistab mulle Külli.
Ta vabandab oma kaupluse töötajate nimel ja tema jutt on viisakas. Ta ütleb, et mõistab mind ja minu tundeid. Et nende töötajatega on varemgi probleeme esinenud, kuid see kõik ei ole vabandatav. Me räägime sellestki, et minu mööbel läheb ühele perele, kes tules kodu kaotanud.

Aga ma ei suuda olla. Õhtu jooksul helistanud sõpradelt kuulen, et neilgi on taaskasutus- (uuskasutus-)keskusega vaid halbu kogemusi. Miks sa küll sinna läksid, imestavad nad.

Ma nutan oma paraneva lapsega võidu. Ja ma tunnen, et lihtsam olnuks see kõik visata oma suurde miinigrilli. Saanuks vähemalt vägeva lõkke...

10 kommentaari:

  1. alles käisin ja teenindajate suhtumisest jäi ka ainult ebameeldiv tunne hinge. muidu on ju idee vahva ja seal võiks ka hingega inimesed töötada. Kahju. Riik võiks taolis ettevõtmisi toetada, et oleks tööjõudu... või ma ei tea. Nägin kuidas nooremapoolen mees korralike väikelapse riietega lihtsalt minema saadeti, sest ta ei osanud öelda, kas naine sorteeris nad ära aga neid ei olnud seal palju ja ei usu, et nad katkised olid (väikelaps ei kanna ju neid nii läbi), töötaja saatis ta minema ning mees lubas need siis oma maja ees olevasse prügikonteinerisse visata, töötaja ütles veel, et visake jah ega meil siin ei ole niikuinii kuhugi visata.

    VastaKustuta
  2. Huvitav. Olen sinna korduvalt ilma probleemideta riideid viinud. Perenaine on ikka lahke olnud.

    Sinu juhtumi kohta ütleks niipalju, et Sul oleks õigem olnud Kolatakso tellida. Need tulevad kokkulepitud ajal kohale ja viivad Su asjad ära, pisikese tasu eest loomulikult. Kui Sa arvad, et seda mööblit võiks keegi teine kasutada, siis tuleb see keegi teine enne üles otsida! See on nö müügitöö - leida inimene/pere, kellel Su vana asja vaja on.

    VastaKustuta
  3. meenub vana ytlus: tee teisele head, saad ise s***a vastu pead.

    kahju igatahes:(

    VastaKustuta
  4. Tundub, et seal töötavad halvad inimesed. Minu naisel juhtus nii: http://toompark.pri.ee/merle/index.php/kas-teie-teadsite/

    VastaKustuta
  5. Nõme lugu küll. Tead, kui sa elad Tallinnas, siis järgmine kord soovitan sul ühendust võtta heategevusühing Emmaga, kuhu meie viisime emme kolimist kõik kuni vanade tapeedirullideni ära ja nad olid nii tänulikud, sest keegi naine oli just otsinud vana tapeeti oma väikestele lastele joonistusmaterjaliks. Helista neile ja ütle, mis sul üle on jäänud ja üheksal juhul kümnest võtavad nad selle vastu. Tean vaid ühte negatiivselt juhtumit sealt. Tavaliselt aga tänatakse südamlikult ja aidatakse asju maha laadida. Vist tullakse vajadusel järgi ka.

    Mööbli osas soovitan komisjonipoode, kus saad ise hinna määrata. Minu tuttavatel on üks Lasnamäel. Pae tn 49 vms - selline kollase-rohelisega maja hoovi peal.

    Raamatute jaoks on kohad Suur-Sõjamäel Hoiuraamatukogus ja kuskil Maardus, kus saad veel kilode järgi raha tagasi ka paberi eest.

    Loodan, et sellest infost on kellelegi kasu. Meil oli.

    VastaKustuta
  6. Oh kui tuttav lugu. :(

    Me viisime korra sinna Paide tn taaskasutuskeskusesse suure hulga väga korralikke ja kalleid mänguasju, millest meie tütar oli üle kasvanud. Ja siis vist paar kotti riideid. Kohapeal öeldi, et tõstke sinna hoovi keskele, teiste kottide juurde. Ja kogu jutt. Me küll kahtlesime, et kui sahmakas vihma tuleb, siis on kõik need ilusad asjad rikutud, aga... õpetama ei tikkunud. :S Anyway, sitt maik jäi suhu sest korrast, tundus, et seal eriti ei hoolita.

    Nüüd oleme meile mittevajalikest asjadest kas tuttavate kaudu või neid näiteks OSTA.EE-s sümboolse 1-krooniga müües lahti saanud. Näiteks vanad tugitoolid läksid niimoodi OSTA.EE kaudu ühele üliõpilasele, kes oli nende üle väga õnnelik. Ja mingid titeriided ühele noorele perekonnale.

    Soovitan sullegi. Raudselt parem mõte, kui põletamine või prügikasti viskamine.

    VastaKustuta
  7. loen ja pööritan silmi, olen Paide tänaval käinud mitukümmend korda, ise viinud sinna asju ja tihti ka endale midagi vahvat leidnud- viimane kord vajalikud titeriided, täiesti tutikad...
    tunnen neid inimesi üsna hästi, täitsa arusaamatu käitumine. et pannakse keset õue, normaalne, neile tuuakse nii palju asju, nad jätavad seniks, kuni kotid läbi vaatavad need ukse taha, õues valgem ja parem üle vaadata.
    mina olen alati kõik oma viidud asjad ükshaaval ette näidanud ja osa tagasi ka toonud, oma kodusesse prügisse.
    üldiselt on suhtumine seal normaale... või siis olen ma lihtsalt paksu nahaga, arusaadav ju, kui kümnest üheksa kotti on mingi jama, et see üks korralik vaadatakse ka läbi ja võib tekitada solvumistunde inimeses, kes täpselt reeglite järgi pestud-kustud-kammitud asjad sinna viinud...

    VastaKustuta
  8. Lõppenud päeval helistas Külli, Paide tn kaupluse juhataja. Tulekahjuohvrite pere oli sõprade abiga jalad alla saanud.
    Juhataja vabandas minu ees mitu korda.

    Aga see kõik ei saa iial olematuks. Ellu on viidud hea idee - ühedel on anda ja teistel vaja. Me keegi ei tea, millal oleme ise abivajaja rollis.

    Ent kumbagi poolt ei tohiks selle juures alavääristada.

    Minul igatahes on vastik ka kolm päeva hiljem:S Ja hoolimata juhataja lahkusest ja kutsest tulla veelkord, ma sinna ei lähe.

    Kõik saab alguse rohujuure tasandist ja selle firma visiitkaardid on teenindajad.

    VastaKustuta
  9. Tereloom,
    Mööbel, konkreetne mööbel.
    Sektsioonkapp, raamaturiiul, vaip ja sohvalaud, kõik ühes tükis ja kokkupandud kujul.

    Sõimuvaling algas sellest, et palusin abi mööbli täiskõrge jeebi katuselt mahatõstmisel.Ja tegelikut abistaski mind suvaline teine klient. Poerahvas vaatas lihtsat pealt ja neile suunatud palvele aidata maha kergemaid asju, reageeris nii.

    Mööblile olnuks ruumi katuse all. Kui poerahvas ei jaksanud ise tõsta, siis ei ole viisakas pakkumisele sõimuga vastata.

    Tervita neid tuttavaid poeinimesi - kui sa nad kirjelduse järgi ära tundsid. Hetkel on tööjõunappus ja igaüks leiab endale töö, mida hästi teha.

    VastaKustuta
  10. mul ka hea kogemus osta.ee'ga
    panen sinna 1.- tk asja müüki, tullakse ise järgi

    VastaKustuta