Pühapäev, 28. oktoober 2007

küülikutara - kolm aborigeeni tüdrukut jalgsi austraalias

Kui suur peab olema koduigatsus, et võtta neljateistaastaselt koos kaheksa-aastase õe ja kümnese täditütrega ette 1200 miiline põgenemine koju? Teekond kus minejaid jälitatakse ning usaldada ei saa lisaks valgetele ka inimesi oma rahva hulgast.

On aasta 1931. Küülikutara - film kolme poolvalge-poolaborigeeni tüdruku lastekodust põgenemisest ning rännakust läbi Austraalia. Karm teekond läbi asustatud piirkonna ja elutu kõrbe. Lõpukaadris vilksasid ka kangelannad ise - kaks eakat ja kortsus, isegi inetut pärismaalast kõnelemas oma keeles, kontrastiks sirgete süsimustade juuste ning laiade ninade ja vaarikapunaste huultega kaunitaridest kangelaslastele.

Peale läbitud teekonda täis julgust, hirmu, taiplikkust, usaldamatust ja reetmist, kõlab eaka naise kokkuvõte oma elust eriti jõhkralt:
"Grace ei jõudnud iialgi koju. Mul oli kaks tütart. Mind viidi kodust koos nendega uuesti ära ja ma põgenesin uuesti ja läbisin veelkord teekonna tagasi. Kandsin oma väiksemat tütart Annabeli terve tee süles (1500 km, sic!). Kui ta sai kaheaastaseks, siis viidi ta teist korda ära ja rohkem ei ole ma teda näinud."

Naise teise tütre raamatul filmistsenaarium põhineski.

Poolaborigeeni laste eraldamine vanematest lõppes ametlikult 1970. aastal. 60 aastat kestnud rassi hävitamise tagajärjel on ca 100 000 traumeeritud lapsepõlve, inimest, kes ei tea oma päritolust ega vanematest midagi .
Julm-julm XX sajand.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar