"Kas te üldse aru ka saate, kuhu tulite", noomis Väga Heade Silmadega naine küünlaid müües mind emalikult. Mõin silmad maha - kaukaasia karvamüts, maakeeli ja lihtviisiliselt pikakarvaline lambaperse, ei olnud ilmselt sobivaim peakate pühasse Kuremäe kloostrisse sisenemiseks. Aga kodust välja sõites hoolitsesin, et oleksime Notsuga eelkõige soojalt riides. Kuremäel valitseski lumine südatalv. Aga miski kuskil sisemuses sundis mind ette võtma teekonda pea kahesaja kilomeetri kaugusele.
Sellest küünlamüügi-naisest õhkust sisemist soojust ja rangust.
Vene kirikus on palju altareid (või nimetatakse neid lihtsalt ikoonideks, mille ees küünlajalad, ma ei tunne termineid). Olen varem pannud küünla za pakoistva ja za zdarovje, tahtsin nüüd lisada ka za stšastje, aga ei osanud selles pühas paigas kuidagi käituda. Seisin lihtsalt küünlad näpus - kloostrikirik erines kõigist siiani nähtud vene kirikutest - küünlaid ei süüdatud, vaid asetati jalgadesse. Range olekuga naine uuris vastuse asemel, kas ma usun, et see aitab. "Aitab küll", ütlesin, "On alati aidanud".
Ja naine näitas, et paneksin küünlad Jumalaema altarile? (või lihtsalt ikooni ette, jään terminitega ikka hätta). "Püha Jumalaema on kõige võimsam," ütles ta (või midagi sarnast) Ma ei oska kombe kohaselt risti ette lüüa, ka olen ma minetanud oskuse palvetada. Aga tean, et Jumal kuulab kõiki, ka minusuguseid. Istusin kiriku tagapingil kaua. Tundsin füüsilisi vaevusi nagu vene kirikus alati. Löristasin vist natuke nutta ka. Kui lõpuks püsti tõusin, vaatasid eakad kloostrinaised mind pikalt. Aga sisemine värin oli kadunud ja selle asemel on juba mitu tundi suur-suur rahu. Ma ei oska ega tahagi neid väga isiklikke kogemusi sõnadesse panna.
Olen kuulnud, et vene kirikus valitsevad väga tugevad jõud. Väga Heade silmadega naine ütles, et kui sisemine sund mind tagasi kutsub, siis tuleksin ja räägiksin preestriga. (oli vist ikka preester) Ta olevat eestlane. Üks maine tähelepanek - kloostrinaistel on imeilusad valged hambad, terved ja säravad.
Jalutasime veidi kloostri aias, käisime Pühal Allikal, tegin tavapärased fotod surnuaiakogusse. Kahju, et allikasse kastmiseks aega ei jagunud... Tõin koju pühitsetud pühapildi - raha selle eest ei küsitud, tegin annetuse. Äkki aitab!
Jõhvi kandis sadas meeletult lund, tee oli nagu liuväli. Sõitsin Tallinnani kiirusega maksimaalselt 90 km/h. Nots nohistas tagaistmel magada ja ise mõtlesin oma segaseid mõtteid sirgeks. Maised lennukid kihutasid minust nagu postist mööda - ikkagi kahe uksega corsa liiklust takistamas. :S
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Need on ikoonid, altar on hoopis tagapool ja selle juurde lihtrahvast ei lastagi.
VastaKustutaIkoon tuleneb kreeka keelest ja tähendab akent taevasse
täh. nüüd on mul siis oma ikoon. kusjuures seda katsuda on väga eriline tunne. Ja Range Olekuga Naine keelas Notsule selle võtmise leebelt, kuid vastuvaidlemist mittesallival toonil.
VastaKustutaMina ennast usklikuks ei pea, aga vene kirikutega on mul mingi omamoodi suhe. Vähemalt kord aastas käin sinna küünlaid süütamas ja just nimelt oma lähedaste lahkunute mälestuseks.
VastaKustutaJa ligi viisteist aastat tagasi ühel eriti masendaval ja lootusetul päeval kui mitu tundi pikki Tallinna tänavaid nuttes suure häälega kõndisin, sattusin Toompeale vene kirikusse ja vajusin põlvili asendisse pikaks ajaks. Ma ei tea kaua ma seal olin, aga kui lahkusin olin juba rahunenud ja tundsin, nagu oleks suur koorem minu õlgadelt kadunud.
mul jälle selline komme, et kui kuskil reisil, siis käin alati ka kirikus ja panen lähedastele ja headele inimestele küünla...ja peale seda on hea ja turvaline tunne. mu soove headele inimestele on vist igas euroopa linna kirikus...peaaegu...
VastaKustutajust sellist koorma õlgadelt langemise tunnet nagu Elviina kirjeldab, tundsin ka mina. Aga ainult vene kirikus. Miks, ei tea. Kukupai, kas oskad seletada?
VastaKustutaSeletada päriselt ei oska, aga ortodoksi kirikus on eriline aura. Nende liturgia ja kogu olemus on selline. See mõjub inimese alateadvusele.
VastaKustuta