Pühapäev, 23. detsember 2007

imelised jõulud metsas

Nõmme turul küsiti kuuse eest 500 krooni. VIISSADA! Saanuks ka kolmesajaviiekümnega, aga kuusk peab olema laeni ülatuv kahar puuke, millele eilses IKEA-koormas sisaldunud 0,50 eurosed kuldkuulikesed peale laadida. Ja kuuski on mul soetada kaks - endale ja emale.

Laadisin kodakondsed Patrolile ja läksime röövraidele. (Minu teada peab ka isiklikust metsast isiklikuks vajaduseks puu raiumiseks miski metsavahi luba olema. Sellele on aga targemad vastu vaielnud)

Meie Türi lähedases segametsas on kasvamas kena kuusevälu. Hämarduvas metsas valisime veidi kiirustades ning planeeritud jalutuskäigule me ei läinud. Leidsime sobiva pikkusega tugevate okstega tiheda puu emale. Enda kuuse valisin seekord aga praktilisest vajadusest lähtuvalt - laiade habraste okstega puu jäi ette kahele tulevasele jõulukuusele.

Autost kirve ja saega tagasi vantsides sattusin segama kahe loomakese und. Kodusea suurused ja määrdunud lamba värvi loomakesed põgenesid. Õnneks ei ole bernhardiin jälituskoer ning Bettil puudus igasugune huvi. Küll aga punastan piinlikkusest - ma ei tea, mis loomadega tegemist oli. Eritunnusena lai ja lapik mõlemast otsast veidi kitsenev saba. Mäger? Kobras? Pesa ega urgu ei tuvastanud, ka mingit iseloomulikku lõhna mitte. Ja kurvemast kurvem, et ka fotoka rabamiseks jäi liiga vähe aega.

Esimesed korrad on harilikult rasked - kuid esmakordselt ise kuuske maha võtta oli arvatust kergem.

Peatusime hetkeks ka Türil ja Raplas. Kiunudes tahaks lisada, et Tallinna linnakaunistus on nõrk. Kui Aleksanderinkatu Helsingis eile suisa siras tuledes, mille valgel sebisid sajad inimesed jõuluostudel, siis Tallinna peatänavatel võttis vastu kahvatu valgustus ja inimtühjad ning autodest tulvil tänavad.
Väikelinnades võetakse aga linna- ja kodukaunistamist mõnusalt tõsiselt ning kordi ja kordi hüüatasime järjekordset jõuluvalgusimet märgates.

Et seekordsetel jõuludel ei ole me esmakordselt emal külas, siis jääb minu teha meie pere ebatraditsiooniline jõuluroog - ühepajatoit. Täna, 70 aastat tagasi, 23.detsembril 1937 sõlmisid minu vanaema ja vanaisa ilmaliku abielu. Laulatus toimus Türi kirikus peale esimese jõulupüha teenistust ning oli seetõttu erakordselt rahvarohke. Ja esimene jõulupüha on seetõttu meie peres ajalooliselt külaliste vastuvõtu ning aasta pidulikeima söömaaja päev. Sestap siis ebatavaliselt kerge jõululaupäeva õhtusöök.

Jätkame Notsuga kõige mõnusamate pühade ettevalmistustega - homsele lauale saavad ka pasteet, rosolje, kaneeli-rosinasaiad. Keeta-küpsetada on supermõnus ka siis kui kogunev pere on tibatilluke.

3 kommentaari:

  1. ma olen ilmselt erakordselt juhm (alkohol on muidugimõista mängus ), aga kas esimene jõulupõha mitte 25. pole?

    VastaKustuta
  2. on. Ja päris-pidupäev ongi ülehomme. See tänane tuli kogemata möödasõidul meelde.

    VastaKustuta
  3. näe täna kainena lugedes saan aru küll :D,
    igal juhul kauneid ja rahulikke jõule teile!

    VastaKustuta