uudishimutsev kasvatajatädi lasteaias

Reedel oli lasteaias meisterdamine. Notsu vanaema porises, justkui poleks reede õhtul midagi paremat teha, aga läks, sest "ju teised ka lähevad"

Kasvataja X, võtnud vanaema vastu tavapärasel laial võltsnaeratusel küsis tervituse asemel - ja kus siis ema jälle on (rõhk sõnal "jälle") Notsu vanaema närvigamma nii rikutud kui minul ei ole. Oli sama rahulikult naeratanud ning vastanud nii nagu asi on - ema on Tartus sessil.

Täna hommikul läksime Notsuga lasteaeda, kaasas nädalavahetusel meisterdatud päkapikk. Sai igavesti uhke teine - topeltkastipapist figuur, taga jalg, mis püsti aitas seista ning värvitud vesivärvidega. Notsu ruttas oma kätetööd näitusele viima ning kasvataja arvates oli tegu ilmselgelt hea tööga. Võltsnaeratusel küsis ta Notsult ainsa küsimuse - Nooo ja kellega sa selle siis meisterdasid. Notsu vastas siiralt - vanaemaga. (ja nii oligi - tulid reedel lasteaia meisterdusest ja tegid ühe soojaga valmis. Laupäeval ootasid laupäevased toimetused ja pühapäeval sünnipäevatamine)

Minu närvid katkesid - ma olen kaks aastat kuulanud kaudseid vihjeid selle kohta, et ma olen oma lapsega liialt vähe koos. "Kasvataja, see ei ole teie asi uudishimutseda - meil oli kodune ülesanne meisterdada päkapikk ning see töö on tehtud.", ütlesin.

Jätsin ütlemata, et meie kodus ei ole vanu voodilinu, mille keskele lõigata kadripäevaks peaauk. Liiati ei oska ma õmmelda (loe, mul ei ole selliseks näputööks püsivust) ning mul ei ole ka aega. Kokku teeb see ühe stressirohkelt veedetud õhtu. Me teeme Notsuga koos muid vahvaid tegevusi ja ma ei tunne vähimaidki süümepiinu. Küll aga nuttis minu tütreke üsna lohutamatult lähteülesande peale.
Õnneks läheb see klatšimoorist kasvatajatädi uuest aastast kuskile teise lasteaeda tööle.