Pühapäev, 9. detsember 2007

väike bernatüdruk Betti

Kas ei pärinenud Väikesest Printsist mõte, et pead elu lõpuni vastust kandma nende eest, keda oled kodustanud.

Betti peremees ei tulnud Tartu kopsukliinikust kunagi tagasi oma koju ning alates lõppenud päevast, 8.detsembrist oleme meie Notsuga tema Päris Oma Inimesed. Bettist saab õuekoer, kui sobivas suuruses ja mõistliku hinnaga kuut õnnestub leida. "Kelgukoer", kilkas Notsu esimese pilguheiduga. Ja loomult lontu Betti liputas nõusoleku märgiks saba.

Suur Koer, kelle kodustamise kutsikana olime kokku leppinud sügiseks, tuli kümmekond kuud varem viieaastasena.

Hetkel hõlmab Betti täies pikkuses külitavana kas kogu esiku või vannitoa ukseesise. Nagu suured koerad ikka, on ka tema veendunud süleloom.

Nüüd on loomakeste limiit täis - rohkem vastutada ei jaksa.

4 kommentaari:

  1. Ma siiralt loodan, et te teda ketti ei pane, vaid ikka aeda...
    :)

    VastaKustuta
  2. Oh taevas, siis pole mingit mõtet enam aia äärde lillepeenart teha, Williamil vaja ju sõpsiga 'juttu' hakata ajama...
    Aga vahva!

    VastaKustuta
  3. õpime Bettiga aiapiire ja püüan teda pidada aia tänavapoolses osas, ühede teiste naabrite virina pärast. Prints Williamiga sätiti sõprussidemed juba ära:) lillepeenardest unistame tõesti nii siin ja sealpool aeda.
    Murueit, koera ketis pidamisest ma lugu ei pea, aga võimalus minna halva ilmaga kuuti varjule on ülemaailmses koeraõigustes kirjas.

    VastaKustuta
  4. :D :D Heheheheeee... Seda muidugi :), ma sellele ei apelleerinudki, et kuuti olla ei tohiks (ehkki omadest kogemustest võin öelda, et ta ei hakka sul seal eriti palju olema, neil on nii mõnus paks karv ja nad tunnevad end ka vihma käes suurepäraselt - ainuke kuiv koht peab olema öine magamisase).
    Kuut on hea! (lumehanges magamine veel parem) :D :))

    VastaKustuta