Neljapäev, 17. jaanuar 2008

jõuluvana ootuses

Väike Notsu arutles mu käekõrval eelkooli minnes oma maailmavalu üle: Helistasin vanaema telefonilt issile. Ma tahan teada, kas jõuluvana saatis tema juurde ka kingi. Vist ikka saatis, aga issil oli jälle kiire ja ma ei saa sellepärast tema juurde minna. Ometi käib ta ju vaid kaks korda nädalas koolis. Väike tüdruk ohkas nagu täiskasvanu ja pani käed risti rinnale.

-Notsuke, suurtel inimestel on vahest väga kiire.

Läksime sujuvalt üle matemaatikale ja sealt poliitilisele kultuurile. Headele ja väga headele hinnetele.

-Emme, miks ülikoolis saab tähti, aga koolis numbreid?

-Emme, ma olen kutsutud E sünnipäevale.

-Kas te olete jälle sõbrad?

-Kui sa lubad, siis jah

Väike Notsu lehvitas ukselt: emme, vaata et Betti rumalusi ei tee. Ära unusta kassidele juua panna! Kui reedel eksamid läbi on, siis ma kolin koju tagasi, eksju.



Helistasin eksile, varsti on vastlapäev, äkki see jõuluvana ikka ei käinud?
Lõputu kutsuv toon...

1 kommentaar:

  1. Kurb on lugeda seda postitust. Olen oma laste pealt näinud, kuidas nad ootavad, et nende isa neile helistaks või siis võaks nende kõne telefonis vastu. Sellele nad enam vist eriti ei loodagi, et isa neid kuskile viiks või kasvõi paariks tunniks enda juurde võtaks kui ta Eestis on. Paar korda on nad vanaema juures oma isa näinud ja see on nad toast minema saatnud, et saaks pohmakat välja magada. Sõbrad ikka eelkõige...

    Aga õnneks on meil tore laste isa õde kes toob lastele alati palju kinke ja käib külas ja tegeleb lastega. Peale selle on veel laste isa isa ja vanaema kes ka kõik pidevalt lastega tegelevad. See tegelemine ja tähelepanu ongi kõige tähtsamad. Asjad ja raha ei oma sellist väärtust.

    Kuigi lastele on tegelt asjad ka tähtsad...

    Loodan, et lapsed mõistavad kunagi tulevikus seda, et neil on siin kodus keegi uus meesterahvas, kes nendega pidevalt tegeleb ja neile igasugu vahvaid asju välja mõtleb või nendega koos shoppamas käib.

    VastaKustuta