Kolmapäev, 2. jaanuar 2008

vanameister on lahkunud

Keskkooli lõpetades oli mul vaid üks kindel mõte - edasiõppimine Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Nägin enda kaugemat tulevikku mustvalgena -kas advokatuuris suunitlusega kriminaalõigusele või siis üldse mitte kuskil.

Karmis pubekaeas kohtasin erinevaid inimesi, tihti tegudelt halbu kuid südamelt häid. Veendusin, et esimene karistus tõmbab (juhuslikult) eksinu tulevikule jämeda kriipsu peale. Just selliseid kurjategijaid tahtsin oma õilsates mõtetes kaitsta. Kahtlemata ei olnud täiesti olematu ka tsiviiljuristist isa eeskuju. Säravaid pankrotihaldureid ja kohtunikke on isaliinis teisigi.

Raamatuhulluna neelasin kogu ilmunud eestikeelse kohtusaagaseid käsitleva kirjanduse. Kaks suurimat lemmikut olid "Sada aastat kriminalistikat" ning "Kohtuotsuse taust". Kogusin artikleid, milles käsitleti meediasse jõudnud eriti raskeid protsesse ning esiprokurör Heino Tõnismägi telekommentaarid suisa naelutasid mind televiisori ette. Põnevusega jälgisin tema monotoonsel häälel monolooge ning mõttes otsisin talle vastuväiteid.

Minu suurimaks eeskujuks advokaadina oli alati karismaatiline ning härrasmehelik Simon Levin. Esiadvokaat. Mees, kelle lahkumine Igaviku kohtusaalidesse täna avalikuks sai.

************
Õigus oli tollel suvel populaarseim eriala - ühele kohale kandideeris kaheksa inimest. Eliitkooli eduka lõpetajana läksin eksamitele ülbelt vähimagi ettevalmistuseta ning peamiselt seetõttu jäin seitsmendana ülikooli vastuvõtujoone taha.

Olen tippu jõudmiseks liialt laisk ning olelusvõitlus tsunfti kuulumise eksamitel kohutas mind. Viimaseks ning kaalukaimaks põhjuseks sai advokatuuri pürgivate noorte juristide suhteliselt kasin sissetulek õpipoisiperioodil.
Mõistsin teisel kursusel, et minust saab järjekordne igav jurist. Lõpetasin, kuid minu diplom sobib arhiivi, muu paberipahna vahele.

Aga selleks, et taevasõelas eralduksid üksikud säravaimad tähed, nagu minu eeskuju Simon Levin, on vaja miljoneid tuhme täppe.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar