neljapäev, 17. juuli 2008

nädal teeleminekuni

Kuule, kas sa ei karda Pamiiri minna, vaata mis selle tüdrukuga Alpides juhtus, on üks peamisi küsimusi mulle viimasel nädalal. Need, kes kursis on minuga reedel juhtunuga, lisavad sellegi nüansi.

Mägedehaigust on raske seletada. Juba lapsest saati on mulle meeldinud omaette erinevaid mõtteid mõlgutada. Ja palju aastaid olen turninud erinevatesse tippudesse - lähemad ja kaugemad künkakesed Eestis ja kaugemal.
Ajapikku on mäed lihtsalt suuremaks läinud ja ulatuvad meetrite asemel kilomeetritesse.

Muidugi on hirm, mäe nagu muu looduse ees peabki aukartust tundma. Maailma alpinism mäletab paljusid, kel ei ole vedanud. Eelmisel aastal seisin "alpinistide surnuaial" ja vaatasin tundmatule tüdrukule pühendatud plaadikest. Ta oli minust päev vanem, kuid jäi igavesti nooreks. Kuskil seal...

Välistada ei saa midagi. Kuid ma ei mõtle, et kassanäe, mis Alpides juhtus. Samamoodi loen hommikuti kurbi fakte liiklusest, kuid ei istu rooli mõeldes, et sama võib juhtuda minuga.

Mägedes ei saa kõike ise juhtida. On palju hetki, kus loodus on võimsam ning loodus on mägedes ka tujukas. Jõulised tormid, tuuled ja vihmad on kerged tabama.

Ma saan olla ettevaatlik, saan kuulata kogenumaid kaaslasi. Ning kahtlemata on meie grupi juht Jaan kogenud mägedehunt, kes ei võta ise ega luba ka teistel võtta asjatuid riske. Aga tean, et garantiikirja õnneliku kojupöördumise kohta ei väljasta temagi.

Ei, ma ei karda minna. Mul on palju endast sõltuvaid valikuid - riietus ning jalanõud. Väiksem=hoolikalt valitum isiklik pagas. Mul on võimalik mitte võtta liigseid riske, tundes end halvasti. Ja tegelikult on kaugel Kirgiisias lihtsalt niisama mägedes puhata-päevitada ka mõnus. Vist...

Ma pakin. Ehk siis vaatan nimekirja oma märkmikus ja lisan sinna esemeid, mis leiavad järjest koha külmkapi peal ning klaveri kaanel. Ootel.

On eelviimane tööpäev.

1 kommentaar: