Kolmapäev, 6. august 2008

bäkk

Läks nii, et Lenini mäetipp jäi minust tugevamaks. Tegelikult olin läbitud opi tõttu kehalt lihtsalt nõrk ega jaksanud.

Vaagisin põhjalikult oma valikuid: ma ei tahtnud olla nõrgim lüli liikudes üksteises sõltuvalt köies esimesest laagrist teise. Hoopiski ei tahtnuks ma, et minu terviseprobleemide tõttu loobunuks keegi grupikaaslastest kui minu saatja laskumisel. Ja mul ei olnud ka soovi teadlikult rikkuda Jaani poolt ette kirjutet nõuet mitte laskuda üksinda. Sestap jäi sel aastal minu kõrguspiiriks esimene laager kõrgusel 4300m.

Tagasitee oli seiklusterohkelt vinge. Kirgiisia on kaunis ja kirgiisid lahked inimesed.
Hoian jätkuvalt pöialt grupikaaslastele, eriti muidugi Epule ja Tarmole.

5 kommentaari:

  1. Siis järgmisel aastal uuesti, mis muud.

    VastaKustuta
  2. Paraku ongi nii, et ega need opitagajärjed nii kiiresti ei möödu, kui tahaks. Aga 4300 meetrit on ju vinge tulemus. Ja edasi ainult kõrgemale :)

    VastaKustuta
  3. Ka loobumine on raske otsus, mis nõuab samuti meelekindlust kui edasiminek. Hea, et tegid õige otsuse.
    Tipp on tõepoolest samas kohas ka järgmisel aastal.

    VastaKustuta
  4. Iseenda skaalas skoorisid kindlasti ja kasvõi otsus minna oli tippude-tipp. Minu arust.

    VastaKustuta
  5. Kuskil sügaval hinges olen väga pettunud. Aga üle oma varju ei hüppa. Tõepoolest - tipp on samas kohas ka edaspidi. (Üks meie kolmekümneaastase alpinismikogemusega grupiliige katsetab sel aastal tippu pääseda juba kolmandat korda)

    VastaKustuta