Kolmapäev, 8. oktoober 2008

ebaviisakusest nõretav minut Tallinna Kiirabiga

Hommik lasteaiamaja ees. Tavapäraselt on autod parkinud kahele poole teed ning süüdistada pole selles kedagi. Kui just väga otsida, siis oli kahel pool teed paikneva lasteaia juhataja idee, et lapsed ei pea saama turvaliselt lasteaeda (loe: vanemad ei tohi parkida autot võsukese aedaviimiseks lasteaia hoovi, vaid peavad jätma tänavale)

Punase kiirabibussi juht on närviline. Parkivad emad ei ole maailma parimad autojuhid. Kiirabibuss surub tugevama õigusega end läbi parkijate. Püüan litsuda pisikese Corsa kahe auto vahele, et talle teed teha. Peaaegu õnnestubki - tagumine nurk ei mahu... Prillidega, umbes kolmekümnendates aastates bussijuhi kannatus katkeb. Ta peatab punase-valgekirju bussikese minu kõrval, väljub autost ja sõimab mina täiesti valimatute sõnadega.

Mul ei ole üldse tuju - nina on kinni ja palavik vaevab. On sitt päev, valge mees:), või kuidas seda öeldigi... "Idioot", käratab sõimaja mu vaikimise peale ja sõidab edasi. Parameedik-autojuht on vist tema ametinimetus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar