Teisipäev, 28. oktoober 2008

Hüvasti, Liisu

Liisu, meie poolpärslane elas kuujagu kuurikatusel bernhardiiniplikat piieldes. Tasapisi harjus ta toas söömas käima. Isu oli ainult imepisikeseks kuivanud. Ühel õhtul teda kutsuma minnes märkasin, et üleaedsete rotweiler ja teine, segavereline muidutigedik, on kadunud. Suures hoovis valitses tühjus.

Mõne õhtu möödudes pööras Liisu minu söömakutsumisele hoopiski selja ning hüppas demonstratiivselt naabrite aeda. Saba püsti astus ta koeravabas hoovis kahekordse kollase maja poole.

See jäi meie viimaseks kohtumiseks. Liisu on kuurikatuselt ära kolinud.

Püüdsime pakkuda talle turvalist kodu terve pika aasta. Hoolimata Väikese Notsu suurtest pingutustest jäi ta voodialuseks sassis närvidega puntrakeseks. Puhtusepidamist ta ära ei õppinudki ning ikka veel leiame kodust asju, millel kirbe kassipissilõhn küljes.

Usume Notsuga, et naabermajas, mille Liisu endale ise koduks valis hoolitakse temast. Et nende naabritega lahutab meie aeda täies pikkuses kõrge kuur, siis suuremat läbikäimist ei ole. Tean vaid, et selleski peres on loomad väga olulised - Notsukesest vaid paar kuud vanem poiss hoolis nii pere kassidest kui koertest. Mõtleme, et Liisu ise ja vabatahtlikult kodu valides, õpib käima liivakastis ja pakub naabriperele palju kauneid hetki.

Head teed, Liisu!

11 kommentaari:

  1. Mulle jääb mulje, et Sa ei ole oma otsust suur koer võtta piisavalt läbi mõelnud. Vanad elanikud, 2 kassi on siiski tähtsamad ning nemad sundisid Sa lahkuma. Sina kui mõtlev olend oleksid pidanud seda ette nägema, et kassid nii suurt koera kardavad ja temaga ei lepi, eriti kui 1 neist on varjupaigast võetud ja niigi nõrgestatud närvikavaga. Oleksid pidanud võtma väiksema koera või koerakutsika, kui ilma koerata kohe kuidagi ei saa. Kui vana ja uue elaniku vahel tekib konflikt, peab lahkuma uustulnuk, mitte vana olija. Loodan, et kassid siiski elavad normaalset elu, eriti see, kes ei läinud lahkete naabrite juurde elama. Igatahes, minu kui loomakaitsja seisukohast oled Sa käitunud emotsioonide ajel ja vastutustundetult.

    VastaKustuta
  2. "Kui vana ja uue elaniku vahel tekib konflikt, peab lahkuma uustulnuk.."
    Sellist jama annab välja öelda.
    Sinu kui loomakaitsja endastmõistetav suhtumine peaks pigem olema, et läbi teraapia ja sotsialiseerumise tuleb kõik üksteist aktsepteerima harjutada, et kõik õnnelikult koos elada saaksid, mitte et keegi lahkuma peaks.
    Kuhu see suur koer oleks pidanud minema?? Tagasi varjupaika, magama panemisele???? Mis loomakaitsja jutt see selline on?
    Teatavasti on seesama koer ka varjupaigast võetud - samuti kodutu ja väärkoheldud olnud. Laborihiir on üks kuldsema südamega inimesi üldse, keda ma tean. Kui paljud meist vaevuvad üldse varjupaigast mõnda õnnetut olevust endale võtma, talle kodu ja armastust pakkuma? Mitte väga paljud.
    Samamoodi võin öelda loomaomanikuna, et kass ei pruugi karta suurt koera, samas võib väike nähvits palju hullem olla. Asi ei ole suuruses. Asi on harjumustes ja varasemas elukorralduses. Ja miks peaks võtma kutsika ainult sellepärast, et kass saaks edasi poosetada. Kui palju täiskasvanuid koeri varjupaigast üldse võtta tahetakse? Ühel varjupaiga kutsikal on 100 korda suurem võimalus endale kodu leida, kui täiskasvanud koeral.
    Nii on väga ebaõiglane visata nina peale, et kass aeti minema, looma võtmine pole korralikult läbi mõeldud jne.
    Iga looma võtmisel on üheks oluliseks teguriks ka tunne ja vaimse sideme tekkimine loomaga. Kui see kuts valis Hiire tookord oma peremeheks, paludes, et teda kaasa võetaks, siis kellel on südant sellisele loomale selg keerata?? Sinu enda soovitus oli pigem läbi mõtlemata ja pealiskaudne. Kui Sa ei tea tegelikke tagamaid ja inimest ennast, siis ära lahmi umbes.
    Mul on eluaeg suured koerad olnud - pole ükski kass neil eest ära jooksnud, kõik on sõbralikult ühe õue peale mahtunud ja tihti ka üheskoos samast kausist söönud üheaegselt, seega ei tasu mulle küll sellist jama rääkima tulla. Küsimus on ikka kasvatuses. Täiskasvanud, tihti väärkoheldud varjupaiga looma kasvatamine on hulka raskem ja aeganõudvam töö - selleks on vaja palju kannatust ja oskust, seega müts maha Hiire ees, et ta üldse vaevus sellistes tingimustes nii kaua kannatlikult proovima.
    Minu arust, kui loom valis endale teise kodu, siis on see loom palju õnnelikum seal - tal oli endal võimalus valida - see on asi, mida enamus loomadel pole.

    Nii, murueit on rääkinud, rohkem ma sel teemal siin sõna võtma/vaidlema ei hakka.

    VastaKustuta
  3. Hea anonüümne kommenteerija,

    Meie väikeses Nõmme kodukülas on koerad-kassid-lapsed ikka läbisegi hoovides jooksnud. Täna elab meiegi hoovis lisaks koerale ka kass. Naabrite musta-valge lapiline Lilli tahtis, oskas ja suutis koeraga hakkama saada. Väärib märkimist, et selles suhtes on piisavalt teineteise territooriumi austust.

    Poolpärslane, võimalik, et päris puhaski pole mõeldud õueloomaks. Pigem uhkelt padjale lebama kui murule asju ajama.
    Liisu sai oma "eelmises elus" tõenäoliselt traumeeritud. Ilmselt oli see põhjus, miks ta oma esimesest kodust pärinevat liivakasti ei tunnistanud ning hädasid mujal õiendas.

    Proovisime nii ja teisiti, küsisime nõu loomapsühholoogidelt ning muidu sõpradelt, kes varjupaigast loomi kodustanud või lihtsalt alati kasse-koeri pidanud. Proovisime piirata kassi territooriumi, tekitamaks talle turvatunnet. Katsetasime teda mitte tülitada, lasta tal vaikselt kohaneda ning ootasime, mil ta ise pai järele tuleks. Koer ja kass ei ole kunagi toas koos eksisteerinud - kasside pärusmaa oli mõnda aega teine korrus, samal ajal kui koer elas esimesel.

    Paraku pissis Liisu isegi oma toidukaussi, vooditest ja nukuvankritest rääkimata.

    Lõppeks seisime kurva valiku ees, kas viia kass tagasi tuldud teed või panna magama. Välistasime tagasiviimise - traumeeritud loom ei oleks kohanenud ka järgmises "kodus". Ka magama panek ei tulnud kõne alla. Kaalusime kaua ning lootsime kassi kohanemisvõimele - andsime talle uue võimaluse ürgsete instinktide abil õues toime tulla. Rõõmustasime väga, kui Liisu tegi oma esimesed sammud kuurikatuselt hoovi. Kurjustasime bernaplika uudishimu üle. Asjad läksid justkui ülesmäge - nägime Liisut laisa berna liikumist arvestades hoovil uhkelt jalutamas. Kuulsime väikeste käppade kraapsatust hooviukse taga.

    See, et ta naabripere omaks võttis, on tema valik. Meie hoiame talle tema uues, tema enese poolt valitud kodus väga pöialt. Ja kui see minek peaks olema ajutine, siis on ta taas teretulnud. Nii nagu Nõmme kassid ikka - päeval väljas ja öösel toas söömas-magamas.
    Ainus tingimus, mida talle esitame on puhtus ja liivakasti kasutamine. Sest sama kurb kui kassi õue tõsta on lohutada last, kes tuleb täispissitud nukku näitama.

    VastaKustuta
  4. Murueidele kommentaar: "Minu arust, kui loom valis endale teise kodu, siis on see loom palju õnnelikum seal - tal oli endal võimalus valida - see on asi, mida enamus loomadel pole". Ma küsiks seepeale, et Sa räägid siin ainult ühest kassist. Aga teine kiisu? Tema on ju kadunud ja ei pruugi kohe üldse mitte heade inimeste soojas kodus varjul olla!

    Ja soovitan autoril mitte käia hoiupaigas kui ei saa sealt ära tuldud ilma bernhardiinita, kuigi endal kodus juba 2 kassi. Tuleb tunda oma piire. Tean inimesi, kes põhimõtteliselt ei lähe koerte varjupaika, kuna teavad, et ei suudaks ilma koerata tagasi tulla ja uus pereliige oleks häving ülejäänud lemmikloomade jaoks. Seega, kainet mõistust!!!

    VastaKustuta
  5. Hea anonüümne kommentaator,

    Lahmides teed Sa asjatult haiget nii mulle kui Murueidele.

    Sa tunned muret minu teise kiisu pärast. Meiegi muretseme. Must BB oli aastaid oma tänava, mida siin tihti "külaks" nimetan esikraakleja. Pulmast saabus ta tihti kratsituna - isase kassi saatus. Ka tollel kurval aprillipäeval, mil ta tavapäraselt õue läks, oli kassil jooksuaeg.

    Meie koduloomad olid justkui vahetusse läinud - eelmine koer (kui minu blogi püsilugeja oled, siis tead, et 16-aastane põlvekõrgune rebasekarva Jessie lahkus pool aastat enne bernaplika saabumist) oli kassilik kättemaksja ning samal ajal peetud kõnealune must kass kui truu koer.
    BB ei kadunud isaste kasside kombel nädalateks - tavaliselt tuli ka iga paari päeva tagant koju.

    Eakad isased kassid on suguliselt aktiivsed, kuid jäävad võitluses tihti alla noorematele ja tugevamatele isastele. Samuti on rebaste kontsentratsioon linnas viimase aasta jooksul oluliselt kasvanud. Need on faktid.

    Sa soovitad mul mitte käia varjupaigas, kui ma ei suuda... Jääb mulje justkui oleks bernhardiini võtmine olnud emotsionaalne otsus. Sugugi mitte. Suur koer oli meie koju oodatud mitmetel põhjustel.
    1. Koduvalvur
    2. Sõber mulle
    3. Sõber lapsele, kellega peale kooli koos kodus olla (üks võimalus olnuks panna Notsu kooli käesoleval aastal)

    Seega oli tegemist kaalutletud otsusega.
    Nimetatud kass, kes praegu "kodutult" ringi jookseb, omas koerakogemust terve oma elu. Ja teine - kui perre sünnib laps, kes kassile ei sobi, kas sa annaks lapse ära põhimõttel, et uustulnuk peab lahkuma? Ei. Teist kassi üritasime "kodustada" kaua. Reaalset koerahirmu ei tundnud ta kunagi.

    Lahmid asjatult, anonüümik.
    Peale Betti võtmist külastan koerte varjupaika regulaarselt. Sealsetele asukatele toidu viimine on minu, Betti ja Väikese Notsu tänu võimaluse eest koos olla.

    VastaKustuta
  6. Kahju, kui kriitika haiget teeb. Samas äkki paneb mõtlema ja tulevikus teisiti käituma. Ehk on kellelegi veel õpetusekski.

    Jällegi kajastub Sinu vastuses läbimõtlematus - isane kass tuleb kastreerida, siis ta ei käi pulmitamas! Kas Sa seda ei tea? Igal juhul on 2 varianti, miks teine kass (BB) kadus: kas sai otsa tänu pulmitamisele või lahkus tänu suurema kui põlvekõrguse koera saabumisele. Mõlemaid juhte oleks pidanud peremees ette nägema ja oleks saanud ära hoida.

    Bernhardiini võtmise põhjused lähtuvad jällegi Sinu enda ja Su lapse huvidest arvestamata kasse. Tunnista parem, et oleksid pidanud seda ette nägema, et kassid kannatavad tänu koera võtmisele. Tundub, et 2 kassi ei suutnud Sinu arust lapsele piisavalt seltskonda pakkuda. Kui oleksid pulmitaja kastreerinud, äkki oleks ta siis rohkem kodus olnud ja ka seltsi pakkunud lapsele.

    Vastus lapse küsimusele: kui väike laps ja vana kass ei saa kohe kuidagi oldud pärast pikka harjutamist, siis otsin talle uue peremehe, mitte ei oota kuni ise ära läheb. Uue peremehe oleks pidanud otsima ka koerale kui selgus, et kassid teda kuidagi omaks ei võta. Pelastetaan Koirat esinaine Katarina oleks talle kindlasti Soomes kodu leidnud, ta organiseerib kogu aeg (ka vanade) koerte viimist varjupaikadest Soome. Niisiis oleks natukese vaeva tulemusena saanud alles jätta kaks kassi ja ka koerale kodu leidnud. Aga eks kõik me taha kedagi päästa mõtlemata selle heateo tagajärgedele. Sama lugu on näiteks kassitädidega, kes loomi aknast silkudega toidavad ning heas toitumuses kassid siis 5 poega korraga 3 korda aastas tänavale sünnitavad. Nagu ütlevad venelased: tahtsin parimat, aga välja kukkus nagu alati. Juhtubki tavaliselt headel inimestel, ma ei kahtle Sinu heades kavatsustes. Samas tuleks pidada ka kassi elu vääriliseks, samamoodi kui koera oma.
    Kirjuta siis pealegi siia veel mõni õigustus või lase kellelgi teisel kirjutada kui see sul öösel paremini magada laseb. Usun, et said tegelikult minu etteheidete sisust aru.

    VastaKustuta
  7. Hea anonüümne kommentaator,

    Ma ei ole kahjuks Sinu seisukohtadega nõus.
    Meie pere loomad on võetud planeeritult ning armastusega. Naabripere on tänastel andmetel "uue" kassiga väga rahul. Ka kass on rahul, sest probleemid, millega maadlesime esimesest päevast alates, siis kui koera veel ei olnud, on nende pool lõppenud.

    Seega on lõpp hea - meie kodu on puhas ning kass ja naabripere samuti õnnelikud.

    Oled teretulnud meile külla. Lihtsalt selleks, et vältida kuulujutte loomade väärkohtlemisest.

    Lugupidamisega,
    laborihiir
    oma mõtete avaldaja selles blogis

    VastaKustuta
  8. Ehk siis ikka ei ole aru saadud, et BB oleks pidanud kastreerima, et ta pulmas ei käinud. Mis siin nii keerulist on ma ei saa aru? Miks ei või oma vigu tunnistada?

    Kommentaarides küsitakse juba mitmendat korda, et kus on TEINE kass, BB, kes ei läinud naabrite juurde elama. Selle kassi saatusest ei ole aga Sul arvatavasti aimugi ja jahud juba mitmendat korda, et pärslasega on kõik korras. See aga ei ole Sinu teene kahjuks.

    Ja mis Sul seal kodus enam vaadata on, kassid on mõlemad lahkunud ja jäänud ainult koer, kes aiast ise välja ei pääse. Jääb ainult oodata kuni varjupaigas jälle mõni koer Sind oma peremeheks valib, paludes, et teda kaasa võetaks ning Sul ei ole jälle südant sellisele loomale selg keerata. Ma juba aiman, kes siis kodunt lahkuma kipub... Masendav

    VastaKustuta
  9. Teisele anonüümsele anonüümikule: nagu ma oma emale ikka ütlesin, et kui midagi tarka ei ole öelda, siis tuleb suu kinni hoida. Ei poolda küll kastreerimist aga antud olukorras kuluks see küll ära - kellele, see jäägu igaühe enda rikutuse tasemele.

    VastaKustuta
  10. Kasside lahkumine erineb koerte omast kardinaalselt. Kui koera maine keha tihtipeale leitakse talle armsast kohast, siis ei ole mul elus olnud võimalust viia mälestusküünalt ühegi kassi kalmule.

    Mulle lähemalt või kaugemalt tuttavad kassid, tundes oma minekut ette, lähevad ise, peitu.

    Tean paari eakat toakassi, kes lõpetuseks "põgenenud" akna laudu. Nii hüppas üks tuttav pealt kümnene emane hallivöödiline, perenaise silme all õhutamiseks avatud aknast välja, kadudes kiirel sammul põõsastesse. Ei olnud see kiisu oma varasemas elus ealeski õues käinud...

    Maakassidest ma siinkohal ei kõnele. Nende eluringi lühendavad metsas rebased.

    BB saanuks sel talvel 10. Eluaegselt "vabapidamisel", korra kolinud. Peale mitu kuud kestnud otsimist ümbruskonnas jäime veendumusele, et tema kodust lahkumine oli seesama kassi viimane minek.

    Püüan elu poole ikka terve mõistusega piielda - igal elul, ka meie eneste omal, on algus ja ots.

    Mis koerasse puutub, siis värava avamine on tal täiesti selge. Kummalisel kombel puudub aga igasugune huvi.

    Loomakaitsjate horde värava taha plakatitega oodates ning alati lugupidamisega,

    Hiir.

    VastaKustuta
  11. Kui naabripere on oma kiisuga rahul ja senises kodus olnud probleemid on lakanud - siis selle kassi eluga on ju kõik korras - tema valis endale inimesed, kes talle meeldisid.
    Ütlesid, et teine kass on juba 10 aastane. Ma olen maalt pärit ja seal öeldi, et kui koer tuleb koju surema, siis kass läheb siis kodust ära, kui tunneb, et aeg on otsa saanud. 10 aastane kass on juba vana kass... võibolla tuleb ta veel koju, aga tõenäolisem, et tundis ikkagi oma aja lõppu...
    Olete tublid, et varjupaigast koera võtsite ja tal on tõesti hea olnud teie juures - no kui juba lugeda seda esimest pesema meelitamise kohta...koos inimese delikaatse lahkumisega ilma midagi ette võtmata...jäädes ootama, kuni koer on ise valmis...
    Päikest teile ja kuigi olen ise rohkem kassiinimene (kaks kassi kodus - üks pärslane ja teine poolpärslane)...ahh tegelt olen ma parandamatu loomaarmastaja, kui mahuks, oleks mul kah koer kodus...igatahes Bettile üks kalli-kalli ka minu poolt.

    VastaKustuta