kassiplika kohanemine

Kriiiiiiips, kraapisid hilisõhtuses kottpimeduses kellegi väikesed küüned ukseklaasi. Võrreldes bernaplika lühikese valju krapsatusega oli tegemist õrna kriimustamisega. Liispet, meie poolpärslane oli kogu julguse kokku võtnud ning vaatas kahe särava rohelise silmaga klaasuksest sisse.

Lõpuks ometi. Seda hetke olime tegelikult oodanud enam kui kuu, mil meie karvane kodukass õues kuurikatusel kräunus.

Paraku ei saanud tema teisel meie-kodu-aastal enam ka endist viisi jätkata - kasside varjupaigast toodud loom ei õppinud ega õppinud hoolimata erinevatest pingutustest puhtust pidama. Nii haisesid kodu mõlemad korrused ühtlaselt kassipissi järele. Aeg-ajalt saabus Väike Notsu nuttes ning kaebas, et Liisu on tema nukuriiete kasti kakanud või ülemise külalistetoa pikakarvalisele mägilambanahale sooja pissiloigu jätnud...

Eelviimaseks lahenduseks panime ta elama akendeta vannituppa ning kaeblikust kassinäust kajas kogu maja. Lisaks tähendas see vannitoa ukse kiiravamist ning kiirsulgemist ning ebaõnnestumisel kassi püüdmist pea kaks meetrit laia voodi alt.

Viimaseks lahenduseks tõstsime poolpärslase õue - soe hilissuvi ning võimalus vihma eest kuuris varju leida ei tundunud mulle kassivaenulikena.
Terve esimese nädala kostis kuuri katuselt kaeblik kassikisa. Teisel nädalal avastas ta võimaluse mööda aeda minna naaberkuuri katusele. Kolmandal nädalal õppis ta lisaks krõbinatele sööma ka pehmet kassitoitu. Neljandal nädalal, mil mind ennast kodus polnud, teadis Väike Notsu rääkida, et Liisu oli käinud uudistamas naabritädi ukse juures.

Ja eile siis... Ilmselt on Liisu õppinud halbade ilmadega üha enam kuudis lösutava laiskloom-berna käike jälgima ning nendega arvestama. Ja peale sööki vupsas poolpärslane minu suureks üllatuseks tagasi hooviukse juurde ning nõudis õuelaskmist. Jälgisin väärikal kassisammul üle õue astuva looma käike - hirmunud põgenejast on saanud rahulik kass.
Loodetavasti see nii jääbki.