Esmaspäev, 13. oktoober 2008

keskmisest eesti mehest

Mu kõrval praami kohvikus seisis tüüp, keda võiks nimetada keskmiseks Eesti meheks. Üle keskea - vast 45 ja 55 vahel, kui tema naist vaadata. Hallinevate juustega turske isend kandis tumerohelist fliisi ning ostis kaks kaheksateistkroonist kohvi ning neile lisaks kaks kahekroonist koort. Ta tasus arve nelikümmend krooni sularahas. Tema järel olin järgmine ostja mina. Mul oli seljas paks hallivöödiline kampsun ja selle peal paks vest - oletasin, et rallil saan jäledalt külmetada.

Isend mu ees pöördus ning koperdas valades pool tulikuumast kohvist mu käele. Väidetavalt ma ei piiksatanudki, kuid kogu mu nägu tõmbunud ühtseks valugrimassiks ning silmist purskunud pisarad.

Ma ei saanud tulikuummärga varrukat üles kistud. Segas siis kohvitass mu käes või oli valu nii põrgulik. Baaridaam kõrvalsaalist jõudis esimesena. Ta rebis varruka üles ja kuskilt sigines ta pihku Aloe Vera geel, Oriflame´i oma ehk...

Isend, see mees üle keskea tulerohelises fliisis ei liigahtanudki. Ta astus sammu kõrvale ning läks, kaks kohvitassi käes, rahulikul sammul oma sohval kõhutava proua juurde. Pooletunnise praamisõidu jooksul kohtusid me pilgud kohtusid kahel korral. Isend vaatas kiiresti maha. Kolmandal kohtumishetkel olin toibunud. Tõusin ning läksin ta juurde. Küsima, miks ta mind häbeneb.

Isend, see isane, mörises, et ta ei saanuks mind sugugi aidata, pealegi, pealegi olevat keegi mind juba aidanud.

Saanuks küll, mõtlesin kolmveerand tundi hiljem apteegis Burnshield salvi ja suurte plaastrite ning puhastuslahuse eest enam kui kuuskümmend krooni makstes.
Saanuks küll, mõtlesin kaks tundi hiljem pestud kampsunit plaaditud köetavale põrandale laotades.

Aga mehele, sellele ennast vabandavale hädisele olendile ütlesin vaid et ta on mölakas. Avaldasin lootust, et ta oma valges jopes naisele samamoodi ei teeks. Et ta õpiks selgeks kaks lihtsat ja inimlikku sõna: palun vabandust! Njah. Lihtne, inimlik ja viisakas vabandus ei tohiks üle jõu käia kellelegi.

Käel on täna parem. See hiigelkallis Burnshield on tõepoolest väärt "hetkel parima saadaoleva rohu" nime. Aga praamil, Saarte liinide praamil ei leidu isegi apteegikasti, arstist rääkimata. Kogu esmaabi põhineb töötajate heal tahtel.

3 kommentaari:

  1. tundub kuidagi ülepaisutatud stseen. rohmakas ja ebaviisakas - tõsi. aiman, et autoriks on naisterahvas(ei kontrollinud fakti). kuid see hiigelkallis burnshield. ma ei ole kohanud nii kuuma kohvi, mis mu käe lootusetult ära põletaks (vöibolla tuleb see sellest, et ma olen meesterahvas). mandrisaarlasena olen ma enam kui kindel, et kohe kindlasti ei kohta nii kuuma kohvi väintevahelisel praamiühendusel. pigistame silma kinni fakti kohal, et ma ei ole kohvijooja. kuid see selleks. but fuck, thats fucking rude!

    VastaKustuta
  2. Tunnen kaasa, keeva vedelikuga põletamine on üks hullemaid. Lohuta end sellega, et kui Burnshield maksab 60 kr, siis Panthenoli eest küsitaks juba üle 160. Aga stseeni lahendasid ilusti, kuigi kindlasti oleks olnud hirmus tahtmine see mölakas pealaest jalatallani keeva veega üle kallata.
    Mis esmaabivahenditesse puutub, peavad need seaduse järgi olemas olema igal töökohal ja sõidukis. Laevad kaasa arvatud.

    VastaKustuta
  3. üldistus ei pea kindlasti paika.

    VastaKustuta