Esmaspäev, 22. detsember 2008

erakorraline meditsiin: korralistel kellaaegadel, palun!

Mõtlesin eile paluda selgitust ravikvaliteedi komisjonilt ning PERH-i juhtkonnalt. Loobusin. Andku kõigevägevam neile arstidele andeks Hippokratese vandest taganemise eest. See lugu on õpetuseks vanematele, kelle lapsed julgevad haigestuda väljaspool tööaega.

******************
Üksikvanema ideaalilähedane tagalakomplekt võimaldas mul aastaid vältida lohisevaid "lapsega haiguslehti". Minu Väike Notsu lihtsalt ei olnud haige.

Kuniks märkasin, et minu laps ei kuule vaiksemaid helisid. Televiisor ja automakk mängisid kuuljate valupiiril. Pikk saaga tuvastas eriti kitsa ja tõenäoliselt allergeeni peale üles paistetava LOR-kupatuse. Sellise eripäraga lapsel ei ole näiliselt nohu - tegelikult istub nohu peas kinni. Sudafed, muide, Notsule ei mõju. Dr Milleril oli viitsimist ja tahtmist lapsega tegeleda ja nii eemaldati Notsul lisaks adenoididele ka mandlid ning paigaldati kõrvadesse shundid. "Kasvab välja", lohutas arst. Ja kevadel 2008 näitas tümpanogramm kõrvakuulmist normi piires.
******************

Tulime Stockholmi-kruiisilt. Ärkasin kajutis Notsu kaebliku nutu peale. Selgus, et valu põhjustas kõrv. Lapsele sobivaid ravimeid kaasas ei olnud. Kuuma veega pudel vaigistas valu veidi ning vastu hommikut suikus laps rahutusse unne. Hommikupooliku magasime kodus maha. Pealelõunal läksime Mustamäe haigla erakorralisse vastuvõttu. Tegemist on Tallinna ainsa valves oleva kõrvaarstiga. Kõrvavalu, kuulmislangus, mädast tilkuvad kõrvad ja selgitus, et oleme just selle haigla patsiendid koos pika ravilooga, ei pannud arsti osakonnast vastuvõttu tulema.

"Mul on patsiendid, kiire aeg ja muudki teha, kui teid vaadata", anti soovitus pöörduda lastehaiglasse, kus kõrvaarsti valvet ei ole. Minu "kuuma pudeli ravi" nimetas ta "kõige idiootsemaks asjaks" ning imestas, et me laevaarsti poole ei pöördunud. Kiirabi ei tulevat kõrvavaluga, käskis doktor pöörduda pühapäeval perearsti poole ning katkestas kõne, jättes vastuseta küsimuse, mida ma saan oma lapse heaks teha.
Ma vist nutsin lahinal kui registratuuritädi ütles, et peale 20 vahetub valve ning see teine, öine, võtab kindlasti.

Järgmine haigla.
Keskhaigla registratuuritädi ehmatas mind nähes. Kui auto peeglisse vaatasin, nägin paiste nutetud silmi. Aga nende haiglas ei ole kõrvaarsti valvet ning ka Meremeeste ega Pelgulinna omas mitte.

Õhtul kordus PERHIs, ainsas valvekõrvaarstiga haiglas päevane lugu. Arst keeldus väikest patsienti vastu võtmast. Järgneb ülestunnistus minu jämeda käitumise kohta. Olin täiesti meeleheitel, visates lauale oma töötõendi - tean, et nii ei tohiks teha. (Võib-olla on see isegi karistatav) Ilmselt nutsin rääkides ning vahepeal tõstsin häält nagu tasakaalust väljas inimene ikka. Meeleheitel ema on lõvi. Kui nemad küsisid garantiikirja, kus lubati laps õhtul vastu võtta, küsisin vastu teeninduseeskirja, mis keelaks laste teenindamise kui tegemist on ainsa kõrvaarstiga linnas. Nad jäid arutlema.

Ma ei tea, mis mõjus. Võib-olla see, et tekkis veel üks kõrvavalus vaevlev, täiskasvanud patsient. Me saime arsti juurde.

Mind polnuks nagu kabinetis olemas. Arst rääkis vaid lapsega.
-Kas sa oled söönud täna?
-Jaaaaa!
/sõi küll - kuueaastane laps oli söönud terve päeva jooksul koguni keskmise suurusega keedetud kartuli - keelasin tal enne laua tagant enne tõusta/

-Kas sul kõrv praegu valutab?
-Eiiiiiii!
/muidugi ei valuta, kui parajasti mõjub valuvaigisti/

Miks te tulite siia, kui teil midagi viga ei ole? Miks te arvate, et me näeme kogu haiguslugu? Jah, ühes kõrvas on sekreeti kolm korda rohkem kui teises, nentis arst.

Just seesama vedelik takistab Notsut kuulmast.
Me saime ravimid, mille kohta apteeker küsis, kas mul on kavas oma last mürgitada.:) Lisaks antibiootikumile, retseptiga allergiaravimile, Humeri ninapuhastajale pidanuks ma andma Sudafedi ning laste Xymelini ninna pihustama. Jäime terve mõistuse juurde ning asendasime Xymelini looduslikuma Pinosoliga, mis ei kuivata nina.

Lõpetuseks ka ainus moment eilsest, kus laginal naersin. Lugesin meditsiiniõest sõbrannale telefoni teel diagnoosi ja raviskeemi ette.
Vakatasin. Nimelt tähendab "tussis" ladina keeles köha:)

Mulle meenus uudis lähiminevikust, kus väljaspool ametnike tööaega surnud inimese lähedasi ei hakatud otsima. Sellel hetkel tegi see mulle isegi veidike nalja. Täna enam mitte. Meie riigi süsteemis logiseb midagi väga-väga kõvasti.

1 kommentaar:

  1. see on tõeliselt karm, ise olen sarnase kohtlemise osaliseks saanud kui oli kolmiknärvipõletik (ma ise seda ei teadnud), pisarad jooksid valust ja ma oskasin vaid öelda, et kõrv valutab ja hammas ja pea ka. Ja siis traumas öeldi, et neil hambaarsti pole. Ma ikkagi jäin ootama, 2 tundi - kuni lõpuks 3 minutit mulle pühendati ja ma omad valuvaigistid ja diagnoosi kätte sain. Täiesti hull.
    Ja ma kardan, et mina poleks oma laste haiguse puhul nii tarmukas olnud, ma ikka pean meedikuid ülimaiks, ja kui nad ütlevad, et minuga ei räägi, siis okei :( ma imetlen Sind! Tubli ema!

    VastaKustuta