Esmaspäev, 5. jaanuar 2009

hiiredraama. viimane vaatus

Kaheksa külmakraadiga läheb isegi koi autopesulasse. (viimati kui ma aprillis käisin, lõhkusin antenni, mille augustis ära parandada lasin, sest tüdinesin oma plaadikogust totaalselt ära)

Madalast naftahinnast joobunud suuremootoriliste omanikud tellivad statoilist südatalvel autole altpesu!!!

Just sai minulgi leotuse osa läbi kui telefon helises:
Ähhäämmmmääääääääää!!!
/ma oleks peaaegu autost välja karanud ja stoppnuppu vajutanud/

Väike Notsu keeras detsibellid põhja: "Toas on ihiiiiiiiir, ma kolin praegu naabrite juurde. Kohe!"

Telefoniarve tuleb kopsakas sel kuul. Ja tõepoolest. Majahaldjast kirstu ja klaveri vahel keset elutuba kössitas priske hiir, kes ei liigutanud sabagi kui minuke, ikka veel nutta tihkuv Väike Notsu ja toasolemise joovastusest saba lehvitav pr Betti tema ümber sõõri moodustasime.

Olin kaotamas vanemlikku väärikust kui kaloririkkal koeratoidul ülehiiresuuruseks paisunud uimase looma harjaga kühvlile pühkisin ning südatalvel paljajalu raudteetammini elu kiireimat lühimaajooksu tegin. /arvatavalt on mitteametlik naiste euroopa rekord 30 m jooksus nüüd minu nimel/

15 kiloses koeratoidukotis elanud Hiir, keda ei püüdnud naabrite agaraim kasski. Tüüp, kes ülbelt hiirelõksust pekki pätsas, leidis oma kuulsusetu lõpu kärtsroosas kaerahelbeseguses rotimürgis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar