Kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Mälestuste päiksekullas elad ikka meiega...

Pärg oli kaunis - valgete rooside ja üheõieliste krüsanteemidega. Must siidilint kuldsete tähtedega.

Löristasin sama lohutamatult kui lähimad kirstu kõrval. Miski jõud jaksas tõsta käe ja teha viimase pai.

Kuus küünalt valgustavad kalmu.

Meie endisest suurest suguseltsist on alles vaid riismed. Kahju, et juba paarkümmend aastat vaid matustel kohtume - suur must kass, mis kunagi läbi jooksis, hävitas suhted. Peielauas meenutasime minevikku. Räägiti Väga Ammusest Ajast ja lähiminevikust. Lähisugulased omavahel, nüüdseks küll tuttavad läbi mineviku.

********
Kui kiires maailmas jäävad tihtipeale asjad rääkimata, siis meie vahel tädiga oli kõik selge. Lobisesime esmaspäeviti kõikvõimalikel teemadel. Ma ei ole möödunud seitsme päeva jooksul tundnud mingeid süümepiinu ega suuda nimetada asju, mida oleksin tahtnud talle veel lisaks öelda. Olen tõesti siiralt tänulik hea ja armsa inimese eest oma elus.

********
Kodus meenus veel üks asi - täna kuusteist aastat tagasi maeti mu tollase aja kõige armsam inimene. Olin vanaemaga tuba jaganud alates kaheksandast eluaastast. Olin ta ainus lapselaps ja minust koosnes kogu ta maailm.

7.jaanuaril 1993 oli sompus ja karge ilm. Ma ei mäleta, mida räägiti Jaani kirikus. Kaheksateistaastaselt oli mu maailm vanaema lahkumisega justkui kokku kukkunud. Aga küünalde süütamise ajal piilus päike pilvede vahelt lüües lume helendama - nagu vanaema naeratus teispoolsusest.
********

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar