Teisipäev, 27. jaanuar 2009

nutt&hala

Väsimus elab mu sees. Ometi on päev juba kukesammu võrra pikem - loe: pool viis õhtul ja pool üheksa hommikul on kottpimeduse asemel hämar. Kuskilt pilvenurga tagant paistab selgetel keskpäevadel isegi päike. Mina aga tahaks end teki sisse keerata ja panna pea padja alla ja lihtsalt end tühjaks ulguda.

Konkreetselt ei olegi midagi viga - iga elatud päevaga muutun vanemaks ja kogenumaks, elu ise järjest tuttavamaks ja mõnusamaks.

Praktilised asjad vaevavad - Notsu kooliminek... No kuidas panna teda veatult 12 piires arvutama, et tagada läbipääs konkursilt. Ühe tehtega ülesanded on ok, kuid tehted a´la 3+4-2 sisaldavad eksimusi. Ja kõige parema meelega lahendaks ta ise ülesandeid nagu "aita notsul leida kõik teed, mis viivad number 7 juurde" või viiruta number 9 punase pliiatsiga...
Ja mida küsitakse kooli sisseastumiskatsetel nö praktiliste teadmistena? Mis vahe on ooperil ja operetil? Sellele küsimusele vastamisega jään isegi hätta, kuueaastasest rääkimata. Ka ei tea ma perfektselt võimalikke ministreid, presidentide valitsemisaastaid ning rahatähtede tagakülje kujunduselemente...

Mu enese kool. Viimane kohtumine juhendajaga ei olnud paljutõotav. 45 lehekülge seminaritööd olevat verbaalne kõhulahtisus ning minu intervjuudepõhine lõputöö sisaldavat liiga palju otsest kõnet - pean selle ümber kirjutama jutustavate lausetega. Juhendajal on alati õigus, ka siis kui ta mu paar päeva varem saadetud tööd alles seminaris istudes üle vaatab. Kaitsmine on 27. veebruaril, enne seda saan endale refereeritava ning pean enesegi töö refereerimiseks esitama. Ja ma ei ole lugenud veel mitte ühtegi sõna inglisekeelseid teooriaraamatuid... Ma ei saa neist peale sidesõnade mitte sõnagi aru... Kui ma teaks kedagi, kes ükskõik millise summa eest mulle nende raamatute olulistest osadest lühikokkuvõtte teeks, siis ma palkaks endale abilise.
Täna on eksam turunduskommunikatsioonis ja tarbijakäitumises - kahepunktiaine, õnneks korralikult, teksti ja slaididega ettevalmistatud.

Töö. Kuidas teha kõiksekõrgemale selgeks, et aeg on selline, kus kliendid hindavad oma vajadusi ümber ning igaks-juhuks raha välja ei anta? Ning sellel toolil võib minu asemel istuda maailma parim müügimees - hetkel on nii. Räägitakse, et käskkirju "tegemata töö" eest hakkavat lendama. Vahetada kohta? Jah, ent mida arvaks tööandja, kellele intervjueeritav teatab, et kavatseb soovitavasse tööse süvenemise asemel lähima kolme kuu jooksul võtta 42 päeva õppepuhkust ülikooli lõpetamiseks:D

Eelnevast tuleb stress - õhtul ei uinu, öösel ärkan hirmuhigiselt ning hommikul ei suuda silmi avada. Uudiste valu tungib hinge, olgu see siis Belgia südametu beebitapja või lastelaipu täis maantee. Üritan teist päeva mõelda, kust leiavad elamiseks jõudu emad, kelle laps(ed) on hukkunud või pöördumatult vigastatud. Siis mõistan, et tegelikult on minul ju kõik hästi - on töö, on kodu, Väike (edukas) Notsu, ust kraapiv liikuv kompostihunnik Betti. Nälga meist keegi ei tunne ja tervis enamalt jaolt korras...
Päikest tahaks. Või palju valget lund hoopis. Maale. Linnakärast eemale. Vaikuse ja rahu rüppe. Aega iseenese jaoks.

1 kommentaar:

  1. Mitme tehtega ülesannete lahendamisest: õpeta talle, kuidas see kahesk tehteks teha. Las ta kirjutab mõlemad tehted omakäeliselt välja: kõigepealt välja esimese tehte 3+4=7 ja siis teise tehte 7-2=5. Ja alles siis kirjuatb sell "5" sinna pika tehterea lõppu. Üks mu tuttav emme, kelle laps sama asjaga hädas oli, oli niimoodi asjaga hakkama saanud.

    VastaKustuta