juustuvorstirida

Hekseldasin väiksema juustuvorstilati keskmisteks kuubikuteks ja viisin salamisi tagauksest õue. Betti panin tema suureks imestuseks eesukse juurde "ketti" ehk sidusin jalutusrihmaga aiaposti külge. Nimelt ei ole proua bernhardiin varjupaigast saadik kordagi aheldatud olnud. Tema imestus oli nii suur, et isegi solvunud haugatust ei järgnenud.

Pudistasin juurstuvorstikuubikud maja taha kaari moodustades umbes meetrise vahega lumme. Poetasin taldriku üle esikuukse tuppa ning surusin juustuvorstist haisevad sõrmed nüüd juba tõsiselt hämmeldunud bernhardiini xxl nina ette. Vaatasin talle sügavalt silma, tegin maailma kõige tõsisema näo ja ütlesin juustuvorstise näpuga maa poole viidates "otsi".
Yeah.
Iginäljase berna rihma otsas hoidmine ei ole kõige kergemate tööde killast. Ka kippus Betz nii mõnestki kuubikust suurest erutusest üle jooksma. Aga pole hullu. Juustuvorstirida lõppes suurema kuubikuga ning selleni jõudmine Bettile ülejõu ei käinud. Ülevoolav kiitmine ja kallistused. Betz ei mallanud oodata, kuniks ta kaisust vabastan, tormas hoopis nina maas õue nuuskima, olemaks veendunud, et ma kuskile salajast lisajuustuvorstirida moodustanud ei oleks.
Lasin tal veerandtunnikese "lõbutseda" ning kordasin protseduuri. "Kett". Kuubikud. Ligased sõrmed ning otsi-otsi-otsi. Ülevoolav kiitmine. Naerul näoga õnnelik koer silkas rõõmsalt veel tükk aega hoovil nina maas.