Pildil on minu kenasti kammitud, aga üdini nukker koer. Kõikse määrdunum osa temakesest on kurgualune krae ja kõrvad. Näikse, et süües kastab ta kogu komplekti toidukaussi.
Kraega saab enam vähem hakkama - loe penitükk kamandada poolselili ja kiirelt harjaga üle kraapida. Vahelduseks tuleb muidugi põigelda käpahoopide eest. Täna ei olnud ma eriti osav ning sain lõikamata küüntega litaka keset põske. ja muidugi tuleb aeg-ajalt püsti tõusnud ja maja peale nuuskima läinud koerake tagasi kamandada.
Kõrvad on täiesti lootusetu teema. Rahulolematult mörisedes jalutab koer lihtsalt minema. Tagasi ei meelita teda ei hea ega kurjaga. Ja siis olen ma ebapedagoogiline - võtan rihmast ja tirin ta soovitud kohta. No kui sa just teisiti ei saa, vaatab Betz mulle otsa. Sõnakuulamisega on meil tehnilistel põhjustel üldse suht kehvad lood. Eelmine omanik ei õpetanud oma looma vähimalgi määral.
Shoppasin uue kammi. Poes tundus igati tugev raudreha. Keerlevate piide abil pidanuks ka raskeimad pusad läbitavaks karvaks muutuma. Kasutuskord polnud aga üldse nii mugav - susadest libises liiga kergelt läbi. Kõrvaäärsed pusad lõikasin lihtviisiliselt ära. Küünetangid lõhkusin ka ära - kui hästi läheb, saab neid veel kruvi abil parandada.
Proovisin Rentsi soovitatud ajutööd - näikse, et minu bernat ei huvita asjade otsimine. /või pole mänguasi huvitav või mina kõige asjalikum partner/. Meie igapäevast metsas liikumist segab aga temakese jooksuaeg. Nii oleme mõlemad õnnetud - mina ei suuda pakkuda huvitavat tegevust ja temake ei mõista, miks me lõbusad jalutuskäigud lõppenud on. Et hetkel ei ole koera pesemisel suurt mõtet, ei saa teda ka tuppa lasta.
Aga kena näeb ta välja küll, karv läigib ja eriti nukker ta välja küll ei paista.
VastaKustutaSee on küll natuke jamps - bernadele peaks ju juba loomu poolest asjade otsimine meeldima, aga tundub, et aretuses pannakse esmalt rõhku välimusele ja seejärel iseloomule. Olen ise kohanud näiteks agressiivset bernhardiini, mis standardi kohaselt peaks ju olema kõige valem asi üldse. Aga seda unustasin ma muidugi öelda, et toidu otsimist tehakse tühja kõhu peale, et motivatsioon suurem oleks. Ise olen teinud ka nii, et söögikauss on raja lõpus ja siis on tahtmist küll selleni jõuda - kui ükskord selgeks saab, et nämmasid asju otsitakse. Aga õpetada võib ükskõik mida, iga uus asi on väsitav ja põnev ja sina tead küll, et teoreetiliselt on palli toomine ka töö, aga koera jaoks on see ikkagi mäng, kui sa selle lõbusaks teed. Minu omad õppisid veel vanas eas poomil käima ja läbi rõnga ronima. Koeral on hea meel, ükskõik, mis sa temaga koos teed. :)
VastaKustuta