Pean elamises ruumi tegema. Olen loomult rott. Selline sõjaaegse vana inimese moodi, kel alati varuks veidi soola ja tikke. Emasse, aga mitte nii kopsaka sündroomiga. Ema nimelt suudab alles hoida lõputus koguses karpe ja purke ja hilpe. Viimaste hulga järgi võiks nii tema kui ka kaks järgnevat põlvkonda vähemalt sajakahekümneseks elada.
Mäletan kolimist anno kevad 1982. Vanaema istus pliidisuu ees ning viskas põlevasse koldesse kõik, mida liigseks pidas. Eredalt meenub mulle üks roosidega põll. Tahtsin nii väga selle nukukleidiks õmmelda, aga otsus oli karm - vana rämpsu me alles ei hoia. Nii alustasimegi uues, Lasnamäe kodus mõnusalt hõredalt.
Täna võtsin ette raamatukapid tulvil muu hulgas ka kaustu, karpe ja karbikesi. Ühildasin meeldiva kasulikuga ehk süütasin aafrika-toas kaminatule ning viskasin tulle oma eelmise hariduse konspektid ja tolleaegsed seadused, mille alusel õppisime. Samuti mõned selle hariduse konspektid, mille alusel õppisin. Kokku umbes kolm tuhat lehekülge prinditud materjale. Üks riiul jäi päris tühjaks. Tõsi. Ma ei ole neid pabereid peale kooli lõpetamist isegi vaadanud.
Viskasin tulle ka mõned Notsu väikseksjäänud riided ja portsu enese rõivaid, mida ei pea vajalikuks kellelegi kanda anda.
Kergem sai. Miskipärast ei meeldi mulle prügikast. Sealne sisu läheb nagu kuhugi tundmatusse, kus võõrad käed minule kuulunud asju näpivad. Prügikasti viskan vaid olmeprügi. Muu vanakraami üritan vastavalt aastaajale kas õuemiini või toakamina kaudu igavikku saata.
Tänase tegevuse mõnusa osana võib välja tuua soojuse toimel paistetuse alanemise ninas. Istusime Notsuga kahekesi kaminatule valgel. Justkui kvaliteetaeg.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar