Pühapäev, 1. veebruar 2009

pühapäev koeraga

Hommikul oli Nõmmel 15 külmakraadi. Meie iginäljane bernhardiin laiutas külili kuudis ning venis välja alles peale mitmendat kutsumist. Arumaeisaa, miks lörtsine null sunnib teda ukse taga häälekalt ja haledalt kratsima ning tõsine külm paneb ta hoopis toast eemale hoidma.

Väikese jalutusringi eest on tibi alati tänulik. Eakam härrasmees, kellele Betz otsustas oma nina pihku toppida, ei riielnud. Naeratas hoopis ja ütles, et suured koerad talle meeldivad. Mina pidin häbist maa alla vajuma nagu alati. Ja libedaga ei jaksa ma 70-t nuuskida otsustanud kilo tagasi hoida. /Palun seejuures nii häid kui kurje jõude, et Betz ühel päeval ei muutuks tigedaks ega üritaks hammustada/

Kummaline, et koer näitab oma suurust just väikesemate või väetimate peal. Täies elujõus sportijatest ei tee ta väljagi. Erandiks on veel teised koerad, kelle puhul kehtib valik - mängi või ründa. Kusjuures valik ei sõltu soost vaid pigem bernaplika tujust.

Tibi on räpane ning kammimata. Et koera sügamine olevat närvidele kasulik, tegin pool koera korda. (Peale teise poole kordasaamist ootab vannipäev) Ajaga on Betz õppinud olema mitteleplik kõrvu ümbritsevate pusade kammimisel. Okei. Lõikame siis. Aga seegi ajab teda käppadega vehkima. Nii on mul valida, kas saada tabamus lõikamata küüntega xxl mõõdus käpalt või välgutada meisterjuuksurina kääre.


*********
Tegelikult kirjutan usinalt seminaritööd ja mõnus kõrvalepõige koera seltsi kestis vaid tunnikese. Mul on õnnestunud lühendada materjali 22-le leheküljele ilma lisadeta. Endiselt vaevab alustamata inglisekeelne teooriaosa, samas on muu töö omandanud korraliku vormi. Huvitav, kui palju maksab 700 lehekülje tõlkimine tõlkebüroos:P Võimalik on lugeda ka selektiivselt ja selle valiku kasuks ma otsustan. (Kui ei juhtu just imet ning dokumenti avades teooria ise ei lisandu:D) Pean ju leidma vaid umbes lehekülje jagu viitamiskõlbulikku materjali.

3 kommentaari:

  1. :D. See xxl käpa jutt tuleb tuttav ette. Aga meie kaukale õnneks kammimine meeldib. Tõeline kammivihkaja on hoopis kolli, kelle tagapoole kammimiseks luban juba ammu midagi keskaegse häbiposti taolist ehitada.

    VastaKustuta
  2. Mul oli kunagi bokser, kes jumaldas kärudes istuvaid lapsi ja vanadusest juba kössi vajunud väikesi vanainimesi. Mõlemate näole pääses ju hõlpsasti ligi - lapsel lihtsalt limps üle näo ja vanainimesele musi andmiseks vaid väikene hüpe. Oi ma pidin paljudele inimestele seletama, kuda see hüperaktiivne kortsus koer teeb kõike seda rõõmust ja üldse mitte kurjusest:)

    Koerad on ikka ägedad. just suured koerad.

    VastaKustuta
  3. Mina kardan bernhardiine alates lapsepõlvest. Naabril oli selline elukas ja see arvas ka, et laps on ju mänguasi. Vanemate jutt heast kutsust läheb kõrvust mööda, kui su poole tormab sinust kordi suurem elukas...

    Ja lisaks oli see vanemate jutt vale. Sest see koer pandi hiljem magama - inimese hammustamise eest.

    Igatahes ei kavatse ma jutte "koer on hea ja tahab ainult mängida" iial uskuda. Ja pean linnas suurte koerte pidajaid süüdimatuteks.

    VastaKustuta