Tillumaratoonar

Väike Notsu ootas laupäevast hommikut hirmväga. Pool kaheksa ärkasime ja tund hiljem startisime Haanja baaslaagrist Tartu poole. Seda, et lauluväljakule sõitmine titemaratoni päeval vaevaline on, mäletan juba varasematest aastatest.
Number 1, titemaratoni ühine stardinumber, kinnitus haaknõletega seljale. Pagan, kas üks korralik core-materjalist suusasõivastus väärib selle ühe sõidu pärast lõhkumist?

Stardijoonele minekutki mäletan varasematest aastatest - tuleb end sättida eelmise vanusegrupi lõpurivisse ja siis aeglaselt-aeglaselt edasi liikuda jõudes nii järgmise vanusegrupi startijate esirivisse.

Pisimate grupp koosnes karvastest ja sulelistest. Esindatud olid väiksemõõtmelised tipptasemel harrastajate suusadressid nimekatelt tootjatelt made-in-vanaema-karupüksteni. Sama segane oli suusavalik, mis algas pisi-visudest ja lõppes uhkete ficheritega. Visusid, mis rihmadega saabaste küljes, oli selles seltskonnas oluliselt enam:) Naljakamatest jäi silma isa, kel suuskadel vedas järel kelku, milles lösutas lambanahal kõigega rahulolev tita. Ja emasid-isasid, kes väiksemaid saatsid, oli rajal umbes sama palju kui lapsi endid.

Notsu seisis stardireas kõrvuti Anuga, kellega kohe sõbrunes. Start hilines väiksemate oodatust aeglasema sõidu tõttu ja plikadel oli jube lõbus. Nende kõrval lohutas vanaema nutvat väikemeest. Nots reageeris stardipaugule kohe ja hoidis end esimese osa distantsist kenasti kolmandal positsioonil, tüdrukutest esimesena siis. Vaatasin tehnikat - kenasti sõitis, pika tõuke ja korraliku sammuga, väikesel laskumisel aga üritas korrektselt kepid kaenla alla seada. Laskumine oli paraku liialt lauge:))) Igatahes lendasid tagantpoolt peale kaks suuskadel jooksjat - see oli päris naljakas, aga toimiv tehnika. Nots reageeris vist rohkem minu röökimisele ja tõstis tempot. Kolmekesi koos nad igatahes finišeerisid. Seega siis omavanuste seas kolmas kuni kuues koht. Esiotsas tegelesid nii vanemad kui ka lapsed ise tõsise võistlusega.

Nagu päris maratonilgi anti kehakinnitust kohukese ja kuuma tee näol. Notsu rõõmustas eriti diplomi üle - seal ilutseb boldis suurtähtedega kirjas: OLED TUBLI! No kui juba kirja pandud on, ju siis on ka:)

EMT kinkis lõpetajatele POP kõnekaardi, mille prooviks kasutusele võtame - eelmine pakett tekitab meile jätkuvalt mõttetut reklaamitulva.

Loosimises ei vedanud. Tõelise nännivihkajana teatas Väike Notsu, et ainus auhind, mida ta tõeliselt tahtnuks, olnuks suusakomplekt. Suusasaapad nr 32 on kevadeks lõplikult väikesed - juba praegu eemaldasime paksud põhjad. Muud nasvärki kingivad aeg-ajalt emme tööpartnerid ja Notsu on aastatega õppinud sellesse üsna ükskõikselt suhtuma. Võrreldes minuga on ta tõeline praktik.

Paraku oli köhaviirus eile meis mõlemas ning Notsu maraton ja minu tänahommikune Kütioru laualiug avasid tee palavikuhaigusele koos hobuseköhaga. Kodus on peale kolmetunnist kütmist täpselt 13 kraadi sooja ja teki alt paistavad ainult meie ninad.