tõbila

Voodis lösun. Tulin poolest päevast töölt ära - mingi karm kohusetunne sundis mind hommikul jooma sisse ühe Thera-Flu ning kohusetundlikult minema kontorisse... teisi nakatama vist:(
Igatahes tundsin lõunaks jaksu lõppenud olevat ning voolasin koju, teki alla.

Kohe mitte midagi ei taha. teki all ei taha olla ja teki alt väljas ka mitte. Lugeda ei taha ja und ei ole. Nina on paks ja nuusates krõbiseb kõrvus. Ja kuulmisest on jäänud vaid mälestus. Ja kraadiklaas näitab palavikku, just sellist pisikest, mis olemise kehvaks teeb.

Pole ma üksi haige. Väike Notsu köhis terve öö nagu suuremat kasvu hobune, alles vastu hommikut suikus magama. Ja muidu vapra ohoopeli sumbutaja hakkas koduteel väiksema lennumasina häält tegema ning remondimehele helistades selgus, et tema on ka haige. Hoopis haigem kui mina ja minu autopark kokku. Remondimehel opereeriti mõni nädal tagasi pahaloomulist kasvajat ning hetkel ta tööd ei tee. Tore mees on, tema kerge leedu aksendiga eesti keel kõlab laulvalt mahedalt. Hoian talle mõlemat pöialt ning ühtlasi vajan mõistliku hinnaga ihuarsti kaheteistaastasele corsale ja üheksa-aastasele patrolile.