Seda täiesti tundmatu kirjaniku Sandor Marai (kahes kohas peaks olema omad "a"-de peal) romaani lugesin noil ammustel aegadel kui maailm kokku kippus varisema. Ülemus laenas.
Neelasin raamatu ühe ööga. Ja ühest ööst, milleni viisid pikad aastad, seal räägitigi.
Ööst, mil kohtuvad sõbrad, kes pole teineteist näinud neli pikka aastakümmet. Üks sõpradest on Ootaja ja teine Põgenik. Ootaja teab, et Põgenik peab tulema. Ja Põgenik teab, et Ootaja ootab teda.
Nad on vanad mehed, käinud koos läbi vee, tule ja vasktorude.
Sellel ööl vaid räägitakse, vahepeal ka vaikitakse, meenutatakse olnut. Pikad kirjeldused.
Hommikul lahkutakse. Küünlad on lõpuni põlenud.
Süžees ei juhtunud justkui midagi. Ometi on see viimaste aastate üks paremaid loetud raamatuid.
Nüüd on sellest raamatust tulekul etendus Ugala teatris.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar