kolmapäev, 8. aprill 2009

see kevadine kolmapäev

Peale piirkonnakooli, 21. kooli, katsetel osalemist lunis Notsu end rattaga sõitma. Tegime kahekesi Notsu mõistes pikema tiiru kuniks mul tõsiselt külm hakkas. Laskusime mäest, mis eelmisel aastal kõne allagi ei tulnud ning kihutasime usinalt mööda vana raudteetammi. Pidin küll põrsakest noomima paremasse äärde hoidmisel.
Igatahes on Väike Notsu jõudnud sellesse mõnusasse vanusesse, kus suisa lust ja rõõm ühisüritusi ette võtta - -kepikõnd, rulluisutamine, rattasõit, on vaid lühike osa loetelust.

Võime end staazikateks koolikatsetajateks pidada. Koduaadress, vaba aja tegevused... Notsu venitab moka pikaks ja küsib, et kas on jälle sama nagu eelmiseski:) Ja iga päevaga tean üha kindlamalt, et sügisel ootab meid hoopis Nõmme Gümnaasium. (22 õpilast klassis, kodu lähedal)

Bakatöö parandused said sisse viidud. Tartust laekus lisaports raamatuid - need ei ole "need päris õiged", sest kasutades professor Hennoste sõnu - neid päris õigeid ei ole kirjutatud. Tabloid on tabu. Aga midagi siiski. Et retsensendil hetkel omad kodutööd käsil, venitan ja silun veel.

5 kommentaari:

  1. Mina muide olengi algklassides pigem kodulähedase kooli pooldaja. Juba sellepärast, et lapsel saaks tekkida lähedal elavatest klassikaaslastest sõpruskond, kelle juurde on kerge külla lipata ja kellega koos saab õues käia. Spetsialiseerumine ja valikud võivad tulla hiljem, pärast põhikooli.

    VastaKustuta
  2. mina laisa inimesena pooldan kodulähedast kooli, küll jõuab hiljem katsetada - siis kui laps ise ka teab mis teda huvitab.
    isa ja vanaisa on ka kodulähedases koolis käinud - eks jätkame traditsioone... kuigi aasta pärast on tips kõvasti targem ja katsetel läheks ilmselt päris hästi (oktoobrilaste eelis)

    VastaKustuta
  3. Kui Su laps peaks saama eliitkooli nimekirja, siis mõtle hästi järele, kas jätta see võimalus kasutamata! Tahes tahtmata ei suuda piirkonna koolid eliitkoolide tasemetega võistelda (rääkidagu nii pisikestest klassidest, sõbralikust kooliperest või kooli lähedusest). Tunnen paljusid helgemaid päid, kes hilisemas eas on tunnistanud, et piirkonna koolid jäid neile nõrgaks. Loomulikult on võimalus minna eliitkooli ka gümnaasiumi astmes, kuid inimese aju arengule on otsustav just lapseiga. Nii et jõudu ja tarkust!

    VastaKustuta
  4. Jah, ma jõuan veel kordi ümber mõelda, aega veel on.

    Panin enese jaoks plusse ja miinuseid. Olen eliitkooli paari kolmega lõpetanud. Tean, millesse oma lapse mässin. Kevadel saab lõpetamisest 15 aastat ja kergemaks ei ole seal kindlasti läinud. Valik kipub kodulähedase kooli poole kalduma, me oleme lapsega lihtsalt erinevad. Mina olin lahtise peaga tüdruk, kolmeselt lugesin kirjatähti. Kooliminekuks olin läbi töötanud õpikud kolmanda klassini ning koduse mahukast lasteraamaturiiuli. Vaene ema muudkui tõi lisa ning sortis täiskasvanute riiulist sobivaid teoseid. Ma kirjutasin luuletusi ning joonistasin mänge ja unistasin kirjanikuks saamisest.

    Minu tütrele meeldivad multikad ja mängimine. Tema lemmiktegelane ei ole raamatukangelane vaid hoopis Eveli Saue. Talle meeldib sport ja sõbrannadega mängimine. Mitte, et ta arukas ei oleks, lihtsalt tema huvid täna on teistsugused. Kas tal nüüd just raskeks läheks, aga rahul ta seal ilmselt ei oleks. Pealegi saab õppida ka kehvades koolides, kui seda vaid tahta. Aga parimates koolides kehva olla ei ole tore.
    Me mõtleme veel.

    VastaKustuta
  5. Ma vist paar aastat tagasi kirjutasin kellegi teise blogis ka sellel teemal natuke kommentaariks. Et just ongi nii, nagu Sinu viimases kommentaaris - õppida saab ka kehvades koolides, kui seda vaid tahta. Kõik algab ikka kodust ja inimesest endast.

    Räägin puhtalt enda kogemusest - minu esimene kool oli saja õpilasega maakool, kus inglise keelt õpetatas ajalooõpetaja, vene keelt, kes aga juhtus, anatoomiat kehalise kasvatuse õpetaja jne. Lõpetasin kiituskirjaga nagu veel neli inimest meie üheksa õpilasega klassist. Mina läksin õppima gümnaasiumiklassi, kus oli konkurss umbes 200 inimest umbes 20 kohale (ülejäänud 16 tulid samast koolist lihtsustatud korrast) ja pärast seda sain sisse ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonda (konkurss toona vist kah üle 20) 41-na. Ma ei tea, kas need asjad on mingiks näitajaks või lihtsalt minu eputamine, aga ma päris kindlasti usun, et kool ei ole kõige tähtsam faktor, inimene ise on.

    VastaKustuta