seal, kus vetevool äärt ei paista

Põltsamaalt Viljandi peale, sealt Kolga-Jaanile, kui bussipeatuse juures on plekktünn, pöörad vasakule ja kohe ongi talu, mille ääres me ootame. Niisuguse juhendi järgi leidsin ilmeksimatult kanuud üles ning Seiklejate klubi Pede-jõe kanuumatk jätkus.

Midagi nii metsikut kui Alam-Pedja looduskaitseala pole ma varem kanuuga läbinud. Soo ja vesi vaheldusid kolme päeva jooksul vaid vee ja sooga. Paar kalameest sekka kui teekonna ainsa autosilla alt läbi sõitsime. Esimese öö veetsime luhal, millel looduskaitseala algas. Ikka nii, et pool seltskonnast paiknes looduskaitse all ja pool mitte - nimelt ei leidunud kõikidele tekidele kuiva alust. Sellest hoolimata külmetasin öösel - sama magamiskotiga oli mul rämekülm juba Pamiiris. (Üks kangem alpinist seltskonnast avaldas selle kohta arvamust, et ainult blondiin võin Pamiiri minna mitte-sulekotiga)

Laupäeva edenedes muutus loodus üha metsikumaks. Kahel juhul oleksime peaaegu kanuud ümber takistruste vedama pidanud ning ühel juhul kanuult peaaegu vette kukkunud. Takistusest möödudes õnnestus kupatus raskema otsaga täpselt juurika otsas kinni jääda.

Loodus tärkas, kuid ei õitsenud veel. Imeline metsik loodus, toomingad, hiigelsuured pajud ning tammedki kummardumas üle vee. Ja minuke teadis varasemalt, et tammed soos justkui ei kasva... Mida edasi seda enam kadusid kaldad. (Kolmadal päeval puudusid need sootuks - silmaulatusse mahtus vaid vesi üleujutatud luhtade ning jõe ning lisajõgede näol)

Möödusid majad, millele pääseb ligi vaid veetee kaudu. Pääseb ja pääses. Ajafaktor siin ei loe. Uhke maakividest veski kolme korruse tühjad aknasilmad möldrit ootamas. Kõrval kaks sama kabedat abihoonet - maakivist ikka.
Sild, millest tee viis üle, et suubuda eikuhugi.
Sellel soode ja rabade vahelisel ääremaal lihtsalt ei leidu enam elanikke, neid, kes elumugavused iseenesesse vaatamise vastu vahetaks.
Looduse igikestvat radagi nägime - vees märkasime takerdunult korjuseid. Muljetavaldavaimaks osutus põder, ent metsseastki (kes eemalt kivi meenutas - ta olnuks ainus teekonnal kohatud kivi) piisas, et minusuguse linnaiinimene röökima saada.

Teise kanuupäeva õhtuks ühendasid veed Põltsamaa ja Pedja, muutudes Pede jõeks. Pilk gps-ile veenis - Pede, mis Pede. Öö möödus Londonis. Just niisugust nime kannab RMK metsaonn, millele samuti ligipääs vaid veeteid pidi. Onnike osutus raske ligipääsetavuse tõttu ülipuhtaks öömajaks, mille territoorimil nii ökokemps koos kasutusjuhendiga kui ka korralik pann, kuivadest puudest rääkimata.

Kolmanda ehk tänase sõidupäeva kilometraaz ei küündinud üle kümne. Paigas, kus Pede kohtub Emajõega seisis pildistamistväärt silt: Võrtsjärv 7, Peipsi 93, Pedja 6. Nagu päris maanteel. (muidugi ei olnud mul fotokat - mul ei ole kanuumatkal eales seda kaasas)
Seega paarikilomeetrisele Pede jõe trassile lisandus seitse Emajõel vastuvoolu sõutud kilomeetrit. Tuul ning vool räsisid võrdselt. Kaatrimehed halastasid ning kahandasid kanuudest möödudes kiirust.
Ühe suurema kurvi lõikasime üle heinamaa. Paadis püsti seises rammisime aere mätaste taha, kõrvalesattunud seltskond kaheksaste kanuudega otsustas üle heinamaa kanuud kanda. Ja midagi armsamat kui uus sild Viljandi-Tartu maanteel Võrtsu ääres ei ole ma juba ammu näinud. (ühe vahva vanapaari suvekodu jääb kohe uue silla kõrvale. Saunast väljub vette liumäge plekktoru. Superlahe vaatepilt)
Lösusime naisteseltskonnaga Võrtsu kaldal tunnikese, kuniks mehed autode järel käisid. Nii väsinult tundsin end, et paadi puhastamise mõttelegi ei tulnud.

Üle Viljandi-Türi-Rapla koju. Üle kõige meeldivad mulle täna põllud ja murulapid, traktorid, inimesed ning isegi autod. Tsivilisatsioon ühesõnaga.
Linnainimesena tahaks peale karuperses puhkamas käimist lamamistooliga näiteks Taksopargi risti "värsket õhku hingama minna".