Neljapäev, 30. juuli 2009

proua Betti salahobi

Igal meie koertest on olnud mingi kiiks. Jessie, põlvekõrgune degranz, sõi küüslauguvõileiba. Kogu oma kombetuse juures niuksus ta söögilaua juures kuniks ema hakkas kolme leiva asemel nelja tegema ning neljas otse tema kaussi lõigati.
Betti, hiiglaslik bernhardiin, sõi eelmisel aastal tühjaks kirsipuu alumised oskad. Kusjuures kirsid kadusid koos kivide ja sabadega.

Pidasin jutte Betzu selle aasta salahobist vaid juttudeks. /No ta ei ole meil kõigi majaliste lemmik/ Täna jäi tibi vahele.
Kohmakas pea pööratakse küljele, ripplõuad avanevad ning... takistuseks ei ole ka tikripõõsa okkad. Minu pilku märgates tõmbas saba jalgade vahele ning niuksatas maha vaadates häbelikult:)

Julgustasin ta enda kõrvale lamama - korjasin karpidesse pehmed tikrimarjad ning üleküpsenud viskasin täpselt avanevasse suhu. Kirsid kõlbasid ka - kividega ikka.

2 kommentaari:

  1. Mina tabasin ka mustsõstrapõõsast teolt selle kolmepuudase karvase linnukese, kes me marjad ära sööb. Tikrid lähevad kah, ja maasikad.

    VastaKustuta
  2. nujahh, see on elektrikarjuse (st raadiopiirde) +, et sai peenrad ja põõsad koera patseerimisalast välja arvata

    VastaKustuta