Pühapäev, 6. september 2009

Esimeses ja kümnendas klassis

"Esimene maailmasõda" rauges tõesti suhteliselt kiiresti! Me kõik saime olulise kogemuse - kuulub ju erinevatest huvidest tekkinud erimeelsuste lahendamine pereks olemise juurde. Mul on topelt raske roll - jääda diplomaatiliselt tahaplaanile.

Laupäeval sünnipäevatasime - minu Elbrusekaaslane Epp sai taas aasta vanemaks. Tähistasime seda tema Pääsküla-kodus, köetava õuevannitünni 41-kraadises vees.

Täna suunasin Notsu tema päeviku juurde, kuhu kirjutet õppimine. Pliks luges iseseisvalt ning täitis töövihiku. Minu ülesandeks jäi kontrollimine. Enam-vähem korras oli. Irisesin veidi kirjatehnika üle - tähed ruutudes on veidi vildakad ning mõned värvikriipsud üle ääre.
Pisut raskem on kümnendikuga. Saksa keelt ei ole meist kumbki varem õppinud. E-kool on küll tänuväärne, ent kodutöö kirjeldus "verbi "sein" pööramine vihikust" on kasutu, kui eelmisest tunnist puudusid... (Salamisi tunnistan, et ich bin, du bist jms, mille algvorm on "sein", olid minule täiesti arusaamatud.)
Matemaatikas tõstis tüdruk käed - kordamisülesanded ei õnnestu. Ilmselt on koolide tasemed erinevad. Otsisime abilise - matemaatika lisatunde andva pensionil õpetaja. Alustame homsest - "auk" peab jääma võimalikult pisikeseks. (Ma ise küll matemaatikas ülitugeva kooli lõpetanud, ent minu kolm pluss või neli miinus on aastatega igavikku kadunud.)

Naljakalt kiirelt kadus päev - jõudsin lisaks õppimisabile viia Jana Tartu rongile, hüpata läbi ema juurest, kes Notsu koolivormi taas eeskujulikku korda pesi-viikis-triikis ning osta sussid peotantsu tundideks. Homsest algab meil Notsuga prantsuse keel. See ei olnud üldse nali, kui ütlesin, et magistriõppe asemel siirdun sügisel esimesse ja kümnendasse klassi. (Ma ei ole kindel, et vanemad peavad lastele õppimises tuge ja abi pakkuma. Ent ühele on kooliminek ning teisele kodulinna vahetus silmaga nähtavad stressiallikad, mida püüan õpiabiga pisutki leevendada)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar