Esmaspäev, 23. november 2009

Seiklejate Klubi - 10

Seiklejate Klubi sai 10. aastaseks. Sellel puhul kogunesime Võrumaal Sõmerpalu mõisa viinaköögis, mida taastab üks klubiliige. Kui päris aus olla, on tegemist mulle ka lähedase sugulasega:)
Esimesed pidulised olla saabunud juba teisipäeval - kaugeltnurgamees Martti tõi Hiiumaalt lamba, mida ta mitmel erineval viisil, grillitult, plovina ning hautatult serveeris. Ja samuti omavalmistet calvadosi kõrvale maitses see imeliselt.
Järgmine seltskond saabunud neljapäeval ning nende abil pandud üles tentidega kaetud ehitustellingud, mis siseõue külarahva pilkude eest varjasid. Siseõue paigutus tünni- ja kilesaun. Viimane higistamiseks, esimene nautlemiseks. (Laupäeval, päris-peopäeva hilisel tunnil lisatud tünni ka loorberilehti ning pipart ja porgandit - et pikimate saunamõnude võtjad ikka kenasti maitsestatud saaks:) Ent reedest, meie saabumispäevast, selleni oli pikk aeg.
Reede õhtul külastas meid ka Võru politseipatrull. Nimelt pätsasid kohalikud külamehed esmalt meile kuuluva kasti õlut, seejärel tellinguid katva tendi. Alumiiniumredelit õnnestus säästa ning redelit kandev mees teolt tabada. Patrull toimetas liigselt alkoholi tarbinud määramatus eas varas-parmlase 24 h elu üle järele mõtlema. Oli neile varasemastki tuttav mees.

Laubal toimus Kooraste kandis novembrikuu matk. Ettevalmistajate arvates pidanuks kulminatsioon olema jõe ületus poollagunenud ja ülilibedat palki pidi. (Mis polnud kaugeltki kõik, teine sama kitsas, ent siiski kandiline sild-betoonpost ootas kümmekond meetrit edasi astudes veel). Kiljumist jagus. Minul oli päris kabuhirm, sest allpool mäslev kärestik ei kutsunud ujuma. Üks meist läkski paljajalu läbi vee, kaks ringiga, ent ca 25 mööda "matkarada".

Tegemist oli vana veskikohaga. Veskimaja, mitukümmend meetrit pikk, oli ehitatud oma aja meistrite poolt. Ajahammas oli jätnud jäljed veskile jõudu andnud ajamiruumi seinale. Maja otsas kaitses kahepoolselt avanevat ust vaid põõn ja selles sepanael. Me avasime ukse ja sattusime villavabriku võlumaailma. Esimese korruse seadmed vajasid kettide õlitust ent muus osas tundusid täiesti töökorras. Teisel korrusel asus 54 pooliga masin, mis valmistoodangut väljastas. Kiletatud villanäidis kõneles, et vastuvõetav kvaliteetne vill ei sisalda üle 5% rasva. Seinal paiknenud kalendrite järgi võis arvata, et veel 1989. aastal töötas kompleks täiel rinnal. Välisseina sildilt võis lugeda, et raamatubuss külastab veskiplatsi iga kuu viimasel neljapäeval pooleks tunniks.

Kurb oli, sest villavabriku maja koos kõrvalpaikneva vabrikandi majaga on tõenäoliselt hukule määratud. Katus raskete masinate kohal laseb vihmavett läbi ning põrandaisse oli imendunud niiskus. Ometi näis esimesel pilgul, et muidu korralik eterniitkatus vajab vaid uut harja. Me mõtlesime, kuis võiks see maja muuseumina välja näha ja pildistasime uhkeid masinaid igast kandist.
Piknik Kooraste järvede kaldal ja matkaosa vaheldus peomeeleoluga. Stabiilselt: pääliku kõne, ülevaade aasta jooksul toimunud matkadest, materjale Seiklejate klubi ajaloost, fotod albumites, peotort, lipuheiskamine, klubilaul ja vaba aeg.

Kirsina tordil sain roolida oma unistuste auto Chevrolet Tahoe (ees vints, taga konks, mootor 5,3) Tartusse ja tagasi, toomaks pidusse ka Jana otse Hiinast:) Daa, džiibivaimustus ei kadunud Patroliga - tšatša ne krepkaja, mužik slabõi ehk siis hetkel napib vaid võimalusi selliste unistuste täitmiseks.

3 kommentaari:

  1. Ja Ponsik väitis et meil ei ole inimest kes midagi kirjutata viitsib :-)

    http://seiklejad.mithio.com/node/2

    VastaKustuta
  2. Azo. No selge siis. Eks ma ikka kirjutan. Aga äkist kopid hoopis teksti veebilehele? See ju lingist parem.

    VastaKustuta