Esmaspäev, 21. detsember 2009

bernhardiiniilm

Mulle meeldib esimene suur lumesadu. Hämaratel talvepäevadel on see veidi nõiduslik ning õhtul, mil süüdatakse tuled, muutub tavaline hall Tallinn muinasjutukülaks. Mu kodumaja akende all on männid kaetud paksude valgete tortidega. Tänane sadu on eriline, kuna lumi on külmaga ülikerge. Rookida oli mõnus ja jalutada ka. Tegime Betzuga maja ees metsas pisikese ringi ja mürasime. Betz peale lõikust ei ole kahjuks enam sama loom - väsib kiiresti ning on tönts....Tutvusime toreda njuufaga - muidu tubli poiss, aga sõna ei kuula, kurtis eakas omanik. "Sõnakuulmatu poiss" kõndis aga tädil täpselt sammu ning ei üritanudki rihma tirida.

Katsetasime naljaviluks ka pärslase arvamust lumest. Patsatasime ta ukselt lumme aiauksest, kust ta suvehommikutel igal võimalusel naabrite uksematile lösutama jooksis. Tulemus naerutas - lumme maandunud kass ajas oma kollased silmad tavapärasest veelgi suuremaks, tõmbas kõrvad pea ligi ning peale sekundit ringivaatamist ja käppade raputamist lidus tuppa, laua alla peitu. Katse kordamisel muutus vaid peidukoht - kiiremini kui muidu kadus kass teisele korrusele. Ilm, mis üle pruuni rõõmust keksima võttis, polnud teisele samavärvilisele üldse meeltmööda.

Muudest toredatest seikadest kuulasime Notsuga Estonia talveaias Vivaldi "Aastaaegasid", küpsetasime mõned plaaditäied piparkooke ning vaaritasime ahjukana. Lapsed suutsid võtmed maha unustada ja end ukse taha jätta. Mõlemad kusjuures. Ummikute tõttu ei pääsenud me ka koju neile appi. Hullemast päästis suurema julgus suvaliselt möödakäijalt telefoni laenuks paluda ja lahenduse pakkus naabrite juures olnud võtmekimp.

Ja saigi esimene seitsmest puhkusepäevast läbi...
Mul on tänasest kaks kraad kõrgemat sõbrannat - Murueit, edaspidi nimetatud kui PhD Murueit. Epp, edaspidi nimetatud kui vanemõpetaja Epp. Õnnitlused ja kallistused. Pagan, ma tahan kaaaa kooli tagasi, kõigest hoolimata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar