Neljapäev, 17. detsember 2009

Meie, kirjanikud.

Juba kaks nädalat vingub Väike Notsu oma tegemisel oleva koolitööga. Nimelt anti esimese klassi õpilastele auväärt ülesanne - kirjutada raamat. Loomaraamat. Mitte jutukas, vaid selline... teaduslik. Allikaid pidi valitud olema nii 2-3, raamatu mahtu 3-4 kahepoolset A4 lk.

Lappasime koduse raamatukogu läbi ja leidsime kokku 8 väljaannet, milles tema lemmikumast metsloomast, jänesest, juttu on. Notsu luges peatükid läbi ja ei kirjutanud midagi. Arutlesime veidi, vaatasime juhendit ja saime-üht-teist kirja, mustandisse. Vanaema voltis A4-d pooleks ning joonestajana kopeeris hõlpsalt vajaminevad illustratsioonid. Koos vanaemaga koostati raamatu "makett". Vanaema ei leidnud kirjaplokkide vahel olnud "triibulist sirge-rea-kirjutamise-lehte" ja triibutas ise valge paberi. (Eile õhtul leidsin oma kapist vene värvipliiatseid otsides selle originaaltriibulise siiski üles) Notsu kirjutas nutuga pooleks sobivad laused õigele lehekülgedele ning värvis illustratsioonid. Selleks kulus terve nädala jooksul päris mitu õhtutundi. Koos köitsime raamatu liimköiteliseks.

Vanemate prantsuse keele tunnis selgus, et nii mõneski "raamatus" hakatud teksti kärpima, sest seda tulnud liiga palju. Meie seevastu pidime tervele leheküljele paigutama porgandivirna, sest... mida mõistab seitsmeaastane jänesest kirjutada? Kindlasti ei tähenda see Eestis elavate sugukondade ja perekondade lahkamist ja ühistööst vanemaga ei olnud juhendis juttu.

Eile õhtul hakkas mul ikka süda väga valutama. Noh, et minu lapse raamat ei oleks nagu valge vares teiste internetist prinditud piltidega mahukate teoste kõrval. Võtsin siis oma vanad värvipliiatsid ja tegin pildid korralikult üle. PS! Soovitan mitte ära visata vanu veneaegseid värvipliiatseid - ainult nendega saab varjutada tausta. (kritseldada sodipaberile soovitud värvi kuhjake ning paberit hõõruda vastu "kunstiteost") Uued, mitut marki värvipliiatsid enam "värvi ei anna" - proovitud sai nii vene päritolu "Russkij Karandaši", kui ka kallimaid lääne pliiatseid (Lyra, Eberhard Faber, Conté jms)

Hommikul vaatas Notsu üle ja üürgas kimedal häälel, miks mina olen tema raamatu ära rikkunud...

2 kommentaari:

  1. Ja ei väsi kordamast- tere tulemast klubisse:)
    Minu mälestusväärseim vaheaeg oli vist 5.(?) klassis, kui lisaks kriminaaljuturaamatule pidime produtseerima veel käpikud, lugema läbi kohustusliku raamatu, õppima ülekooliliseks testiks ning paariks kontrolltööks, mis loomulikult toimuvad veerandi esimesel päeval...:)
    ehh, aga kes ütles et elu peab (lastel) kerge olema. Saavad suureks, küll siis puhkavad.
    Raamatu osas- meil oli vastupidine kogemus. Mu laps võttis asja väga tõsiselt- teistel, selgus oli A4 prinditud kokkuvolditud paarilehesed asjad?

    VastaKustuta
  2. jah meil oli samuti meeletult nuttu ja mitte teha tahtmist. Aga valmis me saime ja kuuldavasti ka 5+. Viimasele lehele aga kirjutasime vanaema kirjutatud luuletuse jänesest...hea kui kirjanik enda käest võtta...

    VastaKustuta