Neljapäev, 14. jaanuar 2010

Hommikune trepilend

Oma kodumaja ehitades ei raatsinud ma aastaid investeerida trepiostu. Alles kolm aastat, 2006. alguses, tellisin ühelt Karksi-Nuia kandi meistrilt liimpuidust trepi. Hind oli töö kohta olematu, töö kvaliteetne ja korralik. Mehe koduküla nimi unustamatu - Äriküla.

Aastatel 2001- 2006 ühendasid korruseid redelid. Redeleid oli erinevaid - arhailistest nüüdisaegseteni. Viimane pulgaline oli pööninguluuk, mis trepi saabudes kolis korrus kõrgemale ning muutus sihtotstarbeliseks.

Legendaarsete redelitega on vastu võetud igat masti külalisi - tehnilistel põhjustel paiknes elutuba ülemisel korrusel praeguse magamistoa asemel. Redelist ronisid ühtviisi käbedalt üles nii Notsu kui ka meie külalised vanuses pealt kaheksakümneni. Igatahes ei ole mitte ükski külaline hoolimata vanusest, kehakaalust ega tervislikust seisundist vääratanud.

Kolme trepi-aasta jooksul on seevastu sealt ikka kordi alla pudenetud. Astmed on kuidagi libedad ning kukkumine vähimalgi vääratusel kerge tulema. Täna hommikul jooksin sokkides ülemisele korrusele ja voila! alla tulles sooritasin neli astet lendu. (Maandumine otse jahmunud Notsu nina ette.) Tulemuseks mitu marrastust paremal jalal, üks suuur sinikas kannikal ja teine kintsul. Hea, et diivani külg pehme on, muidu sarnaneks ma näolt meie pärsia kassiga. Oeh. Õnneks ei vajanud ma arstiabi, muidu pidanuks kindlasti kinnitama, et ma ei kannata koduvägivalla all vaid nautisin varahommikust liuglemist.
Kurioosumina on libeduse vastased trepiääred kus... Loomulikult kapis paigaldamist ootamas. (ja seifi tagavaravõti paikneb samuti kodu kindlaimas paigas, seifis endas ikka)
Näikse, et nädalavahetusel on kodus üks töö tegemist ootamas...

1 kommentaar:

  1. aga ma jõudsin enne :-P
    nüüd võime sinikaid võrrelda.

    VastaKustuta