Naistepäevalõhnaline

Täna, päris mitu aastat tagasi sõitsin ma rongiga Moskvasse. Oli eesmärgiks nüüd sisekergejõustiku EM või MM, vahet pole. Leningradi vaksalisse jõudsin päev peale naistepäeva, 9. märtsi hommikul. Linna ostukeskusi kaunistavad tulbid ei olnud kaugeltki närtsinud. Tuli- või lillekirjas "vosmoje marta" ilutses igal endast vähegi lugupidaval poeparadiisil. Gumi (või oli ta nüüd Tsum, see Punasel-väljakul-mausoleumi vastas) tulbikuhi oli vastavalt hindade krõbedusele eriti kõrge, inimesest mitu korda kõrgemgi. Selle moodustise ümber paigutusid istepingid puhkamiseks...

Tasapisi hakkab ka Eestis naistepäev põlastusväärse igandi staatusest tagasi tulema. Esimeseks õnnitlejaks oli Väike Notsu isiklikult - värvilisest paberist volditud karbis peitusid kommid! Tööle jõudes õnnitles mu suur ülemus iga osakonnas töötavat naisterahvast oranžika roosiga. Ja lehe kõikse suurem päälik tõi pealelõunal personaalsed tulbikimbud. Notsuga lõunapausil kiirelt koju sõites avastasin köögilaualt suure tulbikimbu ja šokolaadise kattega tordi :)
Koostööpartneridki soovisid kaunist tähtpäeva. Sai tõesti pidupäevahõngune. Aitäh-aitäh!

Lapsepõlvest meenub lisaks pühadekaartide saatmise komme - vanaema sõbrannadelt nii Kadriorust kui ka kesklinnast saabus meile Kalamajja (hiljem Lasnamäele) kindlasti kaardike. (Saatjad olid mõlemad Venemaa eestlannad).
Aastaid hiljem aitasime emaga tema sõbrannal tulpe müüa - tema sugulased kasvatasid neid kuskil Valga-kandis. Parkisime ema sõbranna beežika Žiguli kuskile Maardu-kanti ning müütasime kolmekesi pagaasnikutäie tulpe mõne tunniga. (Nii teenisin ma esimesi taskurahasid)

Ja tegelikult on iga päev pidulik - oska vaid ta mõnusaks elada. Minusugustele, kes alati ise ei viitsi, jääb ootus, et klarazetkinid midagi välja mõtlevad.