Pühapäev, 14. märts 2010

teatrielamus Viljandist

Põikasime eile "Ugalasse". Teisiti ei saaks seda nimetada - neljabal märkasin, et laubane etendus on just "Küünlad põlevad lõpuni"-ga asendsatud. Mul on ju eelmisel aastal meid tabanud "force majore´ga" seoses see jätkuvalt vaatamata.

"See peab ikka eriti hea etendus olema", urises meesisend, kui Rapla-kandis sajakonna meetri peal kolm autot kiilasjää tõttu oli kraavi sõitnud. Rapla-Türi vahelistel metsastel lõikudel valitses samuti salapärane kiilakas ning hullemgi... Nähtavus muutus sadava lume tõttu olematuks. Ja peale Arkmat vaheldus poolpimedus taas särava päikesega paarikümne meetri jooksul. Selliseid ilmastikunähtusi ei ole ma varem talvel kohanud. (Nojah, minu idee oli mitte sõita Tartu maanteed mööda.)

Avastasin, et ma ei ole Ugalas käinudki - visuaalselt ilus teater ja mõnusa puhvetivalikuga:) Piinlikkusemomendina ei olnud ma end riietanud pidulikult. Meil pealinnas ju õhtutualettides Draama- või Linnateatris ei käida...

Etendus haaras esimestest minutitest kuni lõpuni - minuga juhtub seda harva. Oli see nüüd Kaljujärve esitatud monoloog või Marai tekst, mis mind tõmbas. Raamatugi lugesin ma ju läbi mõne tunniga, neelasin endasse. Ja Konradit mängiv Arvi Mägi (piinlik - minu jaoks täiesti tundmatu näitleja) oli super. Lahkudes kostus garderoobisabas ka teistsuguseid arvamusi - mõnele vaatajale jäi sisu arusaamatuks, mõni kurvastas, et "oli igav, midagi ei juhtunud, pauku ei tehtudki".

Jap. Selles loos ei juhtugi midagi. Kaks meest kõnelevad mõisa lagunevas toas. Öö möödub ja küünlad põlevad lõpuni. Ja need kaks vana meest lähevad lahku, et enam mitte kunagi kohtuda. On aasta 1940. Ja aastaarvul ei ole tegelikult tähtsust, sest tegelik tegevus toimub mälestustes, mis viivad vaataja 19/20 sajandi vahetusse, samasse Ungari maamõisa. Ja mõis on sel ajal võimas.

Raamat on paraku läbi müüdud. Võtan raamatukogust uuesti. Need pikad ja mõnusad kirjeldused viivad ühte teise maailma, ühte teise ühiskonnakihti ning ühede teiste väärtuste juurde.

Meesisend arvas tagasiteel, et etendus oli kordades parem kui ta oodata oskas. Ajendas tedagi mõtlema sõprusest, selle suurusest ning võimalikest lahendustest. Massidele vaatamiseks ei sobi, nishitooteks aga küll.

PS. Ugala teeb teatrikuul oma etendustele ka soodusmüüki - Piletimaailmast ostes maksis pilet 120 krooni, ent teatris jaotatud voldikutel olid märgitud hoopis sõbralikumad soodushinnad. Neljakesi minnes saaks bensiiniraha võrra odavamalt küll:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar