Üksteist aastat reas olen ma oma tööandja ja tema eelkäijate kontoris rutiinseid ja vähemrutiinseid 9-17 päevi veetnud. Sada ja mitukümmend korda lubanud, et käesolev (ja nüüdseks juba ammulõppenud) aasta jääb viimaseks. Täna on mõneks ajaks tõesti viimane päev. Lubasin kolleegidele aastal 2013 tagasi rivis olla.
Natuke kurb on - osakond kinkis lilled ja pehme kaisulooma. Ampsasime soolast ja magusat. Homme istub minu toolile üks teine tüdruk. Kuna tegemist tööalaselt tuttava inimesega, siis tööasjade pärast ma ei muretse. (Tegelikult ei peaks ju töökontaktid üldse olema inimesed, kelle pärast peale tööpäeva lõppu muretseda).
Võtan peatselt üle uue rolli. Keegi avaliku elu tegelane olla öelnud, et kolm last on vaesuspiiril balansseerimine - me astume just sellele piirile. Küllap rutiin jälle paika loksub. Kolleegid uurivad juba mitu päeva, et mis tunne on. Tunne on nagu ootaks ees puhkusereis- ärev. Kas ikka kindlustus ja piletid on? Aga pass ja päevitusriided?
Et mõned tööasjad lubasin ise korras hoida, siis meiliaadress jääb ikka kehtima. Telefoninumber on samuti minu oma.
Uued seiklused ootavad:)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
palju õnne puhkusele jäämise puhul. eks kuni lapse sünnini võib seda puhkuseks nimetada küll :)
VastaKustutalahe :)
VastaKustutaja palju õnne!
Tere tulemast klubisse!
VastaKustutaKui kolm last suured, on kolm pensionisammast kah omast käest :)
Palju õnne.
VastaKustutaBlogima jääd ikka? :)
Palju-palju õnne :)
VastaKustutaOi, ikka õnne ning tervist siis :)
VastaKustutaTiteootuseuudised on mulle küll sellised, mis ka võõraste, poolvõõraste, blogituttavate ja kelle tahes puhul naeratama panevad...
Ja no see vaesus on ikka ka suhteline mõiste - rikas on see, kel palju neid, kes teda armastavad :)
Ehh, kui äge:) Luksemburg siin ka rõõmustab kohe! Natuke on kade ka, just selle puhkamise osa pärast...
VastaKustuta