Teisipäev, 2. märts 2010

Vikerkaare taga - hamstritüdruk Miki

Kui Väikese Notsu parim sõbranna Saskia endale hamstriplika sai, oli meie kodus palju porinat. Lisaks bernhardiin Bettile ja tollasele kassile ihaldas Notsu endale võimalikke lojuseid alates tšintšiljadest (nagu mu endise kolleegi tütrel), jänestest (nagu Lagedil sugulaste juures), hobusest (nagu Pipi Pikksuka raamatus). Ja muidugi olin mina see kõikse halvem ema, kes isegi Madagaskari tarakani ei luba (nagu Võru-sõprade pojal).
Lähtudes, et a) meil juba on mitu elukat b) me ei ole eriti paiksed c) kõik elukad ei sobi omavahel kokku elama, jäin ma endale kindlaks. Ja nii ei saabunudki meile hamstrit hoolimata Notsu suurtest lubadustest hoida oma toa uks kassi eest kinni. Küll aga nunnutas Nots Mikit sõbrannal külas käies

Väikesel Mikil oli kord vaja arstile minna. Ja Saskia ema, minu hea sõbranna, nägi kurja vaeva, et leida hamstreid ravivat loomakliinikut. Võta sa kinni, kui suur mure on loomal, kes ei püsi pudeliski paigal ent mahub peopesa sisse... Seekord läks õnneks!

Möödunud nädalalõpul tundus perele taas, et hamstrike ei ole päris terve. Kuniks täna selgunud, et loomaarsti külastust ei anna edasi lükata.
Kahjuks arvas arst, et loomakest ei saa tõenäoliselt enam aidata. Ja tunnike peale arstilt kojutulekut saabuski kurb teade. Kumb rohkem muret tegi, kas vikerkaare taha läinud hamstrike või hoopis kurbus sõbranna mure pärast. Igatahes oli Notsu õhtul kahtlaselt vaikne. Enne magamaminekut sosistas vaikselt, et tema ikka hamstrit ei taha. Ma olen temaga igati päri - nende pisikeste "rotikeste" eluiga on nii nukralt lühike. Ja nende minek kurvastab väga.

1 kommentaar:

  1. Isegi koerte eluiga on haigekstegevalt lühike, mis siis veel igasugustest pisiloomadest rääkida.

    VastaKustuta