Neljapäev, 29. aprill 2010

Hooldus, aga ilma ravita

See on suure haigla hooldusraviosakond, kuhu ma täna hommikul oma sammud seadsin. Raviarst soovitas 82-aastast peale päris-haiglaosast koju kirjutamist lasta üks kuni kaks nädalat kosuda hooldusravis. 95 krooni päev tundus vägagi mõistlik pakkumine. Ning kaks nädalat sai just täis. Aja jooksul selgus kõnelustest Lõunaosariikidega, et olukord on arvatust keerulisem. Lisaks anti meile teada, et alates 11.päevast on ööpäeva tasu 225 krooni ehk lõpeb haigekassa kompensatsioon. Osakonna vanemõde maalis meile pildi vanainimesest, kes enam kunagi jalgu alla ei võta ning kelle prognoos kisub kodu asemel vägisi hooldekoduks. Et me siis arvestaks...

Just neid prognoosi küsimusi soovisin ma kohapeal arutada. Ja õepostis palusin arsti audientsi. Sain teada, et arsti kui niisugust ei ole (kuigi kodulehel on tal isegi telefoninumber). Aga minu poolt külastatav osakond olla hoolduse ja ainult hoolduse osakond. Et käib arst kuskilt paar korrust eemalt vajadusel, kuid patsientidest tal ülevaadet ei ole... Osakonna juhataja on nädala lõpuni eemal ning vanemõde... temal hakkas hetk enne minu tulekut halb. Õdede puhkenurgast imbus kirbet kohvilõhna. Sotsiaaltöötajat pakuti mulle vestlusparteriks. Haiguslugu lubati ka näidata.... aga alles pärast patsiendi surma.

Seda viimast oli minu jaoks liig. Õnneks olid mul havimustrilised Gutši-prillid ninal - need teevad välimuse hoopis rangemaks ning konkreetsemaks. Õnneks ei lehvinud ma kohale roosas dressipluusis, sest ilm pööras külmaks. Ja õnneks olin ma piisavalt ettevalmistatud ütlema, et me ei toonud seda vanainimest surema, vaid plaanime ta omal jalal oma koju tagasi viia. Ja neid üllatunud silmi teisel pool letti olin ma nagu kuskil näinud... äkki seitseteist aastat tagasi Tallinnas, kui emaga mu vanaema kaks korda päevas hooldusravi haiglas vaatamas käisime?

Vanainimene, keda iseloomustati depressiivsena, rõõmustas külastaja üle väga. Inimene, kes vanemõe sõnul püsti ise ei tõuse, jalutas üht kätt kepile ja teist minule toetudes pika koridori ühte ja teise otsa. Õdede väitel olnud tal pool tundi varem haigushoog. Tõepoolest - validoolitablett oli tal minu saabudes keele all. Küll aga kurtis ta, õed ei viitsi kõndimisel abistada ning oleks tal ometui teine kepp veel... No ma siis küsisin lisaabivahendit ja selgus, et eksisteerivad nii raamid kui ratastel lükatavad kõndimiskärud. Ning Tallinnasse saabudes selgus, et see abivahend, mis kuskilt lukutagusest toast toodi olla vanemõe väitel viidud juba mitu päeva tagasi palatisse...

Ma ei ole ülekohtune, kui ütlen, et selle haigla hooldusravi osakonnas antakse süüa ja ravimeid, kuid patsientidega ei tegeleta. Minu saabudes alganud sebimine viitas just sellele. Kohvitoast saabusid ükshaaval õed, kes seletasid, kuidas nad iga jumalama päev jalutavad, vestlevad, abistavad. Miilustamine ajas südame pahaks, tõsiselt.

Õnneks on lool õnnelik lõpp - võitlesin end kardioloogini, analüüsisime võimalusi. Õigemini kardioloog enamjaolt rääkis. Täna-homme arutas/arutab ta võimalusi Tartuga - kaalutakse südame sondeerimist. (Sarnane protseduur teise sondiga teostati ka mulle) Kahjuks eksisteerib südame veresoonte vahetamise võimalus meie jaoks vaid teoreetiliselt - nii kehvas situatsioonis seda lõikust ette ei võeta. Ka sondeerimine on riskantne, kuid antud juhul mitte riskantsem kui selle tegemata jätmine.

Ja vanainimene, see depresiivne, naeratas säravalt, kuuldes, et võib-olla saab ta ravile Tartusse. Organiseeris minu telefonilt endale igapäevased "jalutajad" - siis saavat kiiremini koju (kui Tartusse ei saa). Lubas, et toob oma piimapakid rataskäru toel ise külmkapist palatisse ning kärutab end õhtul ka televiisorit vaatama.
Üks asi veel - mina murdekeelest peaaegu aru ei saa ja tema raamatukeelt peaaegu ei räägi. Tagasiteel mõtlesin, kuidas me täna omavahel suheldud saime... :P

1 kommentaar: