Notsu oli neljapäeval õhinas, et sõber kingib talle sünnipäevaks hobusega sõidu. Laste omavaheline jutt - võtsin teadmiseks. Kuniks kinkija ema helistaski, uurides ega pole Notsu allergik või karda hobuseid ning täpsustas sobivaid kellaaegu kümnele treeningule.
Avasin ratsaklubi veebikülje ja tardusin. Kingituse hind ületas enam kui kümnekordselt minu arvates sobiva piiri. Selgitasin ning põhjendasin tagasi helistades, et me ei saa kinki vastu võtta. Pakkusin enamuse tasumist ja väiksema osa kingituseks jätmist. Lisasin ka, et me ei saa samaväärset kinki vastu teha. Kinkija ema oli konkreetne. Ütles, et teab kingi summarset väärtust ning minu pakutu ei tule kõne allagi. Kinkija-lapski olla ratsatrenne kaua oodanud ning emana on talle oluline valmistada kahele hobusefännile rõõmu. Mul jäi üle aksepteerida selle pere otsust.
***
Sünnipäevapidu oli vahva - kaks tundi kulus kiiresti. Tort maitses ja muud näksid ka. Kodus avasime kinke. Paberikrabin meeldib Notsule nagu kõigile teistelegi ning iga kingitus valmistas ehedat rõõmu. Samuti ratsutamine. (Muhumaa hobune Juku on Notsu kahe suve lemmik, ühe sünnipäevagi pidasime ratsabaasis.) Aga. sellesse kingipakki oli lisatud peale hobusõitude veel terve kingituse jagu asju...
***
Minu sõprade ringis on kombeks tagasihoidlikumad kingid - kallid jäävad pereringi, olles tihti ajastatud vajalik ost. Ka lasteaiakaaslastega jäi esmaseks pidu ja paberikrabin lisaväärtuseks. Kooliaja sünnipäevadel ma kaasas ei ole käinud - vanematega on suhtlemine (alles) pinnapealsem. Lapsed on "suured ja iseseisvad."
***
Hea lugeja, ehk on Sinul kogemusi - kas kooli minnes muutuvadki kingitused hüppeliselt hinnalisemateks? Umbkaudselt kaks korda kuus toimuvale sünnipäevatamisele kulub aastas ~25 sünnipäeva x 100 kuni 200 krooni. Samas olgem ausad - kaasahaaravad Tactic-tüüpi mängud maksavad enam ja need meie kingivalikusse praegu ei kuulu...
Kas mul on üldse õigus jääda iseendaks või "ostetakse" väikeste sammudega kuulumine teatud sotsiaalsesse gruppi nagu klass või sõpruskond? Vähkresin hilise öötunnini unetult ning mõtlesin, lahendust leidmata. Tundsin end vanamoelise ja otsustusvõimetu igandina - piinlikult.
tere laborihiir. seoses sellega, et mu lähedased, kes roomas tuhavangis olid, saavad lennukiga vilniusesse, jääb üle 3 bussipiletit rooma-tallinn. kui see sugulane sul huvitatud on, anan märku (thelalt saad kontaktandmed). väljumine täna õhtul kell 19.00 roomast.
VastaKustutaHei!
VastaKustutaEi tea, kuidas ja ei tea, millal sattusin Su blogi lugema ja nüüd olen sõltlane. Täna otsustasin ka sõna sekka öelda.
Õpetajana olen tihti kutsutud laste sünnipäevadele ja näen, mida kingitakse, mis lastele meeldib ja mis mitte. Ilmselt pole võrdlus päris kohane, sest Lõuna- Eesti rahalõhn kahvatab ilmselt pealinna kõrval. Samas - lapsed on ilmselt ühesugused nii siin kui ka seal.
Lastel on vahel väga kummaliste (ja mitte üldse kallite) asjade üle hea meel! Üks teise klassi poiss sai kingiks paarikümne krooni väärtuses Säästkast ostetud otsmikulambi (või kaevurilambi) ja sünnipäeva lõpuni ei olnud ta nõus seda peast võtma. Tüdrukute maitse on teada: igasugused ehteasjad, meigivahendid, tore pudi- padi...
Ma arvan, et tähtis on asi ise, mitte hind, ehkki ei välista ka neid vanemaid, kes asja väärtust esmalt takseerivad ja sest oma järeldused teevad.
Kas kinkija staatus muutub kalli kingitusega seoses? Ei usu, hetk mäletatakse, mõne aja pärast on meelest läinud. Usun, et 100 raha per kink võiks küll ülemine piir olla.
Minu arvates võiks jääda klassikaaslase sünnipäevakink suurusjärku 100 krooni kink + magus + tütarlapsele lilled. Minu jaoks kummalisim kink on olnud pojale lasteaiakaaslaselt 200 krooni raha. Ses mõttes, et kuhu siis edasi minna. Meie kinkisime vastu minu mäletamist mööda poole vähem maksnud dinosauruste raamatu ja sundisin end seejuures hästi tundma.
VastaKustutaKinki peaks olema saajal ka mugav vastu võtta.