Mees peab täpne olema!

Teisipäeva öösel vastu kolmapäeva valutas mul selg. Ärkasin mõned minutit enne kahte üles, sest ükski asend ei tundunud mugav. Kolme paiku jalutasin sama murega unetult alumisel korrusel. Nelja ajal meenus mulle mobiiltelefoni stopperifunktsioon kuhu korraga saab salvestada 20 "vaheaega". Tegin kolm salvestust enne kui aru sain, et võiks sünnitusmaja poole liikuma hakata. Helistasin veel igaks juhuks valvesse, kirjeldasin, kuidas selg ebamugavalt ja kergelt valutab, ent teeb seda järjekondlalt mitu tundi ning regulaarselt 30-40 sekundi jooksul iga kahe ja poole minuti järel.

Valvearst kehitas vist teisel pool toru õlgu, sest soovitati mõne tunni pärast, hommikupoole siis näitama tulla.

Viie paiku soovitas sisetunne ikka minna - et linn on mõnusalt tühi ja hea tagasi sõita ning Notsu kooli vedada. No läksime siis.

Valvetädi lasi meil fuajees päris tükk aega oodata kuna valveämmakal olla palju tööd. (Ju ma ikka ei näinud väga sünnitaja moodi välja)



Igatahes täideti paberid ära, teatati, et vanniga sünnitustuba ei ole, kuid ma võin minna vannituppa kui soovin. Ma olin ju põhjalikult valmistunud, muidugi soovisin. Eelnevalt aheldati mind pooltunniks KTG ehk tita südamekardiogrammi aparaadi külge. Seal jalalt jalale tammudes mõtlesin samuti mitu korda, kas ikka olen õiges kohas ja õigel ajal.

Vanni sain alles mõned minutid enne seitset hommikul.

Kell 7,43 sündis pisike pojake - 3220 grammi raske ja 51 cm pikk. Vettesünnitus - nii nagu olin soovinud. Täpselt lubatud imeilusal kuupäeval - 05.05.2010.



Ootasin lõpuni "neid suuri valusid", mida kaheksa aastat varem olin kogenud kui Väike Notsu medikamentidega stimuleeritult sündis. Selliseid aga ei tulnudki :)



Pelgulinnas me logelemegi - kolm korda päevas antakse süüa ning prügikast viiakse välja. Elu nagu lill. Täna saab koju kui miskid igaks juhuks võetud põletikunäitajatega vereanalüüsid korras on.