Tagasi rööbastel

Minu muutunud eluvorm hakkab tasapisi tuure maha võtma. Jätkuvalt nimetul pojal on üpris konkreetne päevakava, mis teeb temast arvestava inimese. Hommikul ärkame me viimastena - kümne-poole üheteistkümne vahel. Õhtul oleme enamasti ka viimased uinujad - südaöö ja kella ühe vahel. Õhtu ja hommiku vahelisse kümnekonda tundi jäävad paar unist ärkamist söömise eesmärgil.
Päevalgi tean, et poja uinub kella ühe ajal rahutult ja viie paiku sügavalt, õhtul kaheksa-üheksa ajal on jutustamistunnid, peale vanni lühike uinak ning hilisõhtune vestlus.

Lamamistool, sitteriks vist nimetatakse seda, on isesisvamaks ärkvelolekuks täiesti in. Sarnase funktsiooniga turvahäll on samas aut. Kõhukott tekitas pigem hämmastust kui mugavust. Jaah, ennast ei ole ollagi, jalgpallist väiksem. Erinevaid tarbeid temale on aga terve toatäis.

Täna hommikul kolis aukohalt kirjutuslaual välja beebikaal, millega grammhaaval söögikoguseid mõõtsin. Näikse, et mitmed neonatoloogid peavad oma kohuseks vastse ema šoki äärele viimist. Eilne kontrollkaalumine nõustajate pool näitas, et poja on viimasel kuuel päeval juurde võtnud ´a 47g. Seega on kaal ca 3600+ kahe nädala taguse 3080 asemel. Edasine kontroll ja söögiaegade jälgimine ei ole olulised. Suurima kasu lõikajaks sellest kaalurallist osutus ilmselt Philips-Avent. Pea kogu selle firma sortiment on meie köögilauale kolinud.

Eile toimus teine suurem pidu poja elus - Notsu pidutses koos klassikaaslastega Viimsi rannarahva muuseumis esimese klassi lõpu puhul. Meie kuldmagaja enamalt jaolt põõnas, vahepeal sõi ning tegi paaril korral ka häält.