Rannas

Rannatasime kambakesi kogu pika päeva. Jälgisin silm punnis kaht suurt last, kel oli lubatud vööni vette minna. (Nemad muidugi lugesid seda lubaduseks vööni ilma laineta) Teise käega loksutasin vankrit kõikse pisemaga. Kummalisel kombel oli poja rahutu. Kontrollisin üle - mähe piisavalt kuiv, keha piisavalt jahe, jalad isegi külmad. Vankris sobiv temperatuur, kõht täis. Aga mida polnud, oli uni. Ja siis algas jauramine - süles rahumeelne, vankris möirgav. Midagi pidi olema totaalselt valesti! Kuniks avastasin - jahe merebriis puhus otse vankrikatte alla tekitades vilinat ja müra. Väike asukohamuutus ning magas mees nagu muiste.