liimist lahti

Lapse titeiga tundub mõnikord kui arstide vahet jooksmise periood. Perearst andis saatekirja rutiinsesse puusaliigeste ultrahelisse - et kõik ikka korras oleks. Ja kõik oligi parimas korras.

Küll aga on tervis oluliselt halvenenud teisel pereliikmel - pr Bettil. Kardetu osutus tõeks - Betti on täiesti pime. Kusjuures - ma võin öelda päeva, mil ta pimedaks jäi. Sel hommikul avastasime ta naasmast hommikuselt hulkumisretkelt. (Öösiti testib meie mälu värava sulgemisel suurt kasvu hundikoer) Ja õhtul avastasime ta puusad olevat kanged ning silmanägemise halva. Tänaseks komistab ta nii tikripõõsa kui tooli kui... milleiganes otsa. Sööki tunneb haistmise ja pereliikmeid vist kuulmise järgi. Bernhardiini tervise näitaja - isu - on vähene. Avastasin ühel keskpäeval, et koer on söömata. See söömata loom aga lamas rahumeeli sirelipõõsas ega kratsinud närviliselt välisust. Enam ei tule ta väravale vastu vaid pöörab põõsast laisalt pead. Vanadus. Me oleme olnud koos kaks ja pool aastat. Viie- kuni kuueaastast hiiglast võttes teadsin nende eluea lühidust. Nüüd on ta siis umbes kaheksa- kuni üheksa-aastane. Eile Prednizaloni andes ütles loomaarst, et tema praktika kümneaastaseid bernasid ei mäleta. Liiati siis kehva minevikuga nagu minu oma. Lisaks kahtlustas arst suhkruhaigust, mis võtvat nägemise päevadega. Diagnoositakse aga uriiniproovi abil:) Tean, et pean end tasapisi harjutama mõttega, mida ma mõelda ei taha. Karta on, et tervena elatud aastad on Betti jaoks minevikuks muutumas. Näis, mida 120 tabletti neljateist päeva jooksul korda saata suudavad.