Sajajalgne

Vaidlesime meesisendiga, kas osta Notsule ühed või kahed talvesaapad. Esindasin seisukohta, et uusi saapaid ei ole talle üldse vaja. Eelmise talve saapad kannataksid kenasti kui mitte kevadeni siis jaanuarikuiste aledeni. Pealegi lubas ta pühalikult kanda talvel pool varandust maksnud koolivormipükse ning sinna juurde sobivad suurepäraselt eelmisel nädalal ostetud matkasaapad. Notsu tõmbas muidugi kärsa rulli, väites, et kahe paari uute saabasteta on tema koolitee suisa katkemas. (Äkist on ta oma kaheksa-aastase aruga tabanud, et tasub küsida ebamõistlikult palju, sest siis on lootust midagigi saada)

Tõstsin Notsu jalanõude kasti tühjaks. Leidsin kolmkümmend kaks aktiivset paari... Kummikud voodriga ja ilma, kõrged tossud, ketsid, talvised õue- ja linnasaapad, sügisesed linnasaapad, lumivalged trendisaapad, balerinad, pidu- ja igapäevakingade värvi- ja mudelivaliku, spordisandaalid, tossud, matkasaapad, ujulaplätud ja... kolm paari crocse. Viimaste saabumisele ei ole ma küll kuidagi kaasa aidanud - õetütar keeldus peale esihammaste murdumiseni viinud kukkumist oma kaht crocsipaari kandmast. Jalanõusid leidub kapis igale rõivastusele, ilmale ja tujule. Kuigi on olnud ka päevi, kus tõepoolest rõivastusega ideaalselt sobivaid ei leia... Tegin hoolimata Notsu ägedast protesteerimisest südame kõvaks ja selekteerisin üheksa paari igavikku. Ja suvejalatsid tõstsin ülemise korruse kasti ära. Alles jäi kaheksa-aastase plika jaoks häbematult palju jalanõusid. Pluss ühed tuttuued talvesaapad...