Kui politseipoiss mind koduteel peatas, näitas ta konkreetselt kiirusmõõdiku näitu. Olin ületanud lubatud sõidukiirust täpselt kahekümne km/h võrra.
***
Dokumentide kontroll. Pisut mõtlemist ning ta saabus tagasi avatud autoakna kõrvale. Ilmselt toetas mõlemad kannad vastu maad, sest hääl oli selge, konkreetne ja karm. "Teil on endal imik autos ja kihutate täiesti mõtlematult. Proua, jätke endale igavesti meelde, et te seda enam eales ei teeks!" Ja mu dokumendid ulatati tagasi. Ilma trahvita, isegi ilma igasuguse kirjaliku hoiatuseta.
Saanuks ma trahvi, kiruksin riiki ja valitsust. Täiendaksin silm krillis Rahandusministeeriumi kontot. Ja leiaksin krõbeda sõna ametile, kes tollele sirgele ja inimtühjale teelõigule suuremat kiirust ei luba. (Arvestades, et viimase kümne aasta jooksul olen seda täpselt viiekümnega läbinud ühe korra - täna. Peale saatuslikku kohtumist muidugi. Lisaks ei tea ma kedagi, kes teaks kedagi, kes seal kiirust ei ületaks. Liikusvoog on selline.)
Peale moraaliloengut vaatan väga häbelikult maha, tunnen end süüdi ja leian, et politseionudes leidub raskete aegade kiuste inimlikkust. Ma luban edaspidi olla liikluses hoopis tähelepanelikum. See vestlus täitis oma eesmärki - liikluspolitsei peabki ju liikleja korrale allutama.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Koputus südametunnistuse pihta mõjub nii mõnikord rohkem kui kabjahoop rahakotiraudadele. Eeldab muidugi südametunnistuse olemasolu.
VastaKustutaKiiruspiirangute mõttekus teatud lõikudel on muidugi omaette teema. Ka allakirjutanu on saanud oma ainukese liiklustrahvi 50 alas Peterburi teel 70-ga sõites. Lihtsalt olin hajameelne ja ei mäletanud, kus see piirang täpselt algas.