neljapäev, 18. november 2010

kedagi, kes teaks kedagi, kes...

Lugesin ühe Loo kokkuvõtet. See ootab avaldamisjärjekorda ja üksikasjad ei kuulu seetõttu avaldamisele. Lugu liigutas mind ja teisi adressaate hingepõhjani. Kahjuks olid read paberil ühele inimesele elu ja surma küsimus. Eluvõitluses oli ta läbinud mitmeetapilise bürokraatia Kolgata tee ning saavutatud riikliku rahastamise. Vaheetapis oli ta kodugi müünud. Ja viimaseski vaatuses kirjutanud ettevõttele, kelle mõnetuhandeline teenus elu poole tagasi aitaks. Kirjutanud oli tema nimel ka Neljas Võim. Aga hiigelfirma vaikis. Seda lugedes teadsin, et tean inimest, kes omakorda teab inimest... Ja veerand tundi hiljem oli kinnitus olemas. Selle otsustaja-inimese süda on õige koha peal.

Mitte et ma end nüüd suure ja tugevana tunneks. Mõtlema pani ebaõiglus. Asju, mis peaks olema elementaarsed nagu tugevamate abi nõrgematele, meie ühiskonnas ei eksisteeri. Küüned hoitakse enda poole ning toimivad tutvused ja altkäemaks. Saavutamiseks peab tundma õiget inimest. Või teadma kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb... Või olema põhjatult nahhaalne... Ja mis seal salata - olen isegi helistanud mobiilinumbrile, mis vastaspoole ametnikule kättesaamatu. Nukker, et viimasele sarnaste tõdemuste avalik väljaütlemine ei ole taunitav, vaid tavaline.
Oma väikesest nabast vaadates veereb elu nagu hernes. Järele mõeldes veereb vaid seetõttu, et tead õigeid inimesi või tasud ise kasulik olles. Eraettevõtlus ju... Meenub, et mullegi on poolvõõrad helistanud ja meesisendile ja mõnikord hilisel tunnilgi või puhkepäeva varahommikul.
Meenus miski eelmise aasta tõsielusari, kus inimesed püüdsid meeletust võlakoormast vabaneda. Imestasime siinpool ekraani, kuidas ometi. Njah. Neil ilmselt, nagu tänase Loo peategelaselgi ei olnud kedagi, kes teaks...
Brr... Niiväga tahaks maailma parandada. Unistustes võiks ka keskastmetöötajatel olla süda õige koha peal.

2 kommentaari:

  1. Ma olen nii mõnikordki kohanud hämmastunud ja umbusklikke pilke, kui olen kõva häälega öelnud, et pole oma pikas ettevõtjaelus kordagi altkäemaksu andnud ega loomulikult ka võtnud. Aga nojah, rikkaks pole ka saanud :D.
    Tutvusi kasutanud aga paraku küll. Väikeriigi sündroom? Vaevalt. Loed mujaltki, kui suur osa on lobitööl ka ülisuurte, maailmamastaabis projektide juures. Kus lõpeb lobi ja kus algab tutvuse ärakasutamine? Võimatu määrata.

    VastaKustuta
  2. jah, kahjuks nii on, et tutvused maksavad endiselt ning parima saamiseks on vaja kedagi tunda.
    Ehk on see, et oleme väikeriik hoopis positiivne? Ikka ju leiab kellegi kes tunneb kedagi:)?

    VastaKustuta