Rannamõisas on sein jääs valmis ronimiseks! Üks köite kinnitamiseks kasutatud tugevatest puudest, on koos pinnasetükiga alla kukkunud.
Tänane päev möödus kodus kui alpinismikooli elav õppus. Katus sai lumevabaks. Ja pealt kuuekümnene mees turnis nii harjal kui ka hapral plekil nagu õhuakrobaat. Olen teda varemalt näinud vaid komandörihäälel käsklusi jagamas. Käsklusi jagas ta ka - võta siit, sõlmi sealt, astu sinna... Ei-ei, mina ise ei roni ei ligasel kiviseinal ega libedal katusel.
Mingil hetkel vajusime pealtvaatajatekolmikuga tuppa kohvile, jättes katuselkäijad toimetama. Peatselt helises nõudlik telefon kutsudes köit siduma. Ja nii nad "rippusid" - üks õunapuu ja teine väravaposti otsas. Ja mina mõtlesin, kas ehk sibulapuu siiski nii tugev on, et julgestuse ära kannab.
Korstnakivide kaks pealmist ringi on lahti. Tuleb suvel uuesti laduda.
Laagrist saabus koju ka laps. Põlv kannatab tugeva paistetuse all. Oli hiigelkangena siiski võistlema läinud ning naases üldarvestuses 37. kohaga. Tüdrukute kohta ei teadnud rääkida. Homme ootab meid traumatoloog :S
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Minu viilkatused sõitsid sahinaga eile ise lumest puhtaks. Koerad hoidsin igaks juhuks päev läbi toas, et nad millegagi pihta ei saaks ja ega ise ka eriti välja ei kippunud.
VastaKustuta