Tagasi koolivaheajapuhkuselt

Ja olemegi kodus tagasi :)
Kahe lapse seltsis maailma avastamine ei olnud üldse nii hull kui planeerides tundus. Suurem taltsutas tagaistmel väiksemat ja jorises tagasiteel esmaspäeval algavast vastikust algavast koolist ning maailma-parimast tädist ning kiuslikust emast, kes ta tagasi Igavese Jääaja Vabariiki viib. (Ma tean iseenese kogemusestki, et hea tädi on hoopis lihtsam olla kui hea ema)

Suurepäraselt tähistatud maanteed ja ümbersõidud. Keskmiselt kümnekraadine pluss. Ei mingit halli märtsilund. Hoopis krookused pungitasid ninasid mullast välja ning tuulevarjus õitsesid juba lumikellukesed.

160 kilomeetrit kiirteed läbisime jalga gaasipedaalilt tõstmata. Püsikiirusehoidja olnuks tublilt abiks, sest 110 on siiski üpris sügav gaasivajutus. Kuulasime auto mp3ära nii Valeri Meladze kui ka Mihhail Bojarskji ja veidike Birgitit kuniks Stockholm paistma hakkas.

Sõitsin sadamasse GPSi järgi ja vaid ühe mahasõidu suutsin valesti pöörata. Jüri, TomTomi ainus eestikeelne hääl käskis hoida paremale, aga see tähendaski mahapöörde rida mitte paremat otsesõidu rida... Õnneks arvutas GPS teekonna koheselt ka ümber ning õde arvas, et uus oli hoopis mugavam sõiduskeem. Reavahetused pole minu jaoks probleem - ainus (minu kogetud) riik, kus suunatule näitamine ei toimi, on kahjuks Eesti...


Soetasin endale moekad leopardimustrilised tennised ning samasuguse pleedi (ja nägin täna hommikul Tallinna lumetuisus välja nagu teiselt planeedilt hädamaandumise läbi siia sattunud)




Nädalavahetus saab olema töine - Ikea väikelastemööbel loovutab Notsu toas koha Ikea riiulisüsteemile. Pluss tuhat ädasti-vaja vidinat oma kohale paigutada (ma ei taha oma krediitkaardiarvet üldse vaadata ka)

Kuniks väikelastemööbel üles pildistatud, lahti lapitud ja (veel puuduvasse) hoiukohta tõstetud saab, jõuab kalendris ette ilmselt pühapäev. Ja mul on koolivorm jätkuvalt pesemata-triikimata...